Üldisemat NYst - hinnad, transport jne

Eile õhtul jalutasin East Village’is ja Lower East Side’il ja käisin Landmark Sunshine Cinema’s kesköisel seansil  vaatamas Woody Alleni filmi Manhattan (1979).
Täna puhkan kodus, sest ilm on nii meeletult vilets – jahe, tuuline, isegi veidi vihmane, et ei taha kuhugi kaugele minnagi… Olen natuke haige ka vist, nohu on. Mõtlesin, et kirjutan natuke NYst üldisemalt, mis on siiani silma jäänud .

Olen paljudelt siinsetelt inimestelt kuulnud, et NY on viimasel ajal palju muutunud – tänavad on tühjemad, üritusi toimub vähem jne. Ka mul on endal on selline mulje võrreldes eelmiste külaskäikudega (aastatel 2001 ja 2007). Linn on muidugi kaugel inimtühjusest Ja üritusi on siiski nii meeletult palju, et tekib abitu tunne isegi selle peale mõeldes – siin on rohkem kui üks inimene vastu suudab võtta. Vähem inimesi tänavatel on mõnes mõttes isegi meeldiv – jääb natuke rohkem ruumi liikuda. Majanduslangus recession on linna samuti meeletult mõjutanud. Isegi metroode öist graafikut on juba koomale tõmmatud. Olen märganud, et peale meeletute prügihunnikute on linnas (eriti Brooklynis ja kaugemates piirkondes) palju auke asfaldis ja igasuguseid konarusi kõnniteedel – ei tohigi väga ringi vahtima jääda, sest päris kerge on pikali lennata… Ma mõtlesin, et kui ma niimoodi kukun ja midagi ära murran, huvitav, kas võiksin NYC kohtusse kaevata kah?   Võrreldes Manhattaniga on tänapäeval aga paljude teadjate arvates isegi huvitavam piirkond Brooklyn, üks NY 5st suuremast borough‘st.

Hindadest. Suur kohv maksab keskmiselt $2, igasugused latte‘d ja isegi (nö “head” ) teed maksavad  $4 millegiga. Kontserditele ja klubidesse minnes on lisaks kontserdipiletile (cover charge) väga sageli ette nähtud teatud miinimum-summa, mille eest tuleb osta toitu või jooke – food and drink minimum (millele lisandub muidugi veel tip). See võib olla  umbes suuruses $5-30.  Odavam õlu baaris maksab umbes $5-7. Pole ime, et ma hea meelega lasen endale siin jooke välja teha, niimoodi hoiab hulga raha kokku! Kusjuures see välja tegemine on päris viisakas, võrreldes Eestiga, ei too tavaliselt kaasa mingit pealetükkivat jama. Odavama lõuna saab keskmiselt umbes $10 eest, kui hästi otsida võib leida mõne eripakkumise isegi $5 eest. Mina olen käinud suuremas poes ja ostnud toitu koju – see võib tulla tunduvalt soodsam, kui valida just teatud sooduspakkumisi (ostes 2 mingit teatud toodet saab sageli palju parema hinna jne).

Transport ja orienteerumine. Metroos tuleb jälgida rongide liininimetusi ja seda kas need on local või express, sest viimased kõikides peatustes ei pruugi peatada ja niimoodi võib õigest kohast kogemata mööda sõita. Öistel aegadel võivad liinide peatused muutuda. Väga oluline on jälgida, kas teatud peatustes on ümberistumise võimalus  ja millistele liinidele. Mõnedes sissepääsudes pole sisemist teed downtown ja uptown liinide vahel, niisiis kui sisse minna, siis ainult õigest uksest
Ma olen muide kõik need vead ise läbi teinud – sõitnud vale liiniga, valele poole, locali asemel express’iga, läinud valest kohast sisse, valest kohast välja jne…
Aeglane, aga mõnedes piirkondades hädavajalik liikumisvahend on buss, mis funktsioneerib sama Metrocard piletiga nagu metroogi. Väga mõistlik on osta endale piiramatu Metrocard nii pikaks perioodiks kui vaja (olemas kuni 1kuused). Ühe sõidu hind on $2.
Kuna metroost on tavaliselt mitmeid väljapääse ja sageli need viivad isegi mitte samale tänavale nagu peatuse nimi näitab, siis metroost väljudes kiire viis kindlaks teha kummale poole on vaja minna, siis tuleb kindalsti vaadata exiti nimetusest milline tänav ja tänavanurk on. Kõige kergem on muidugi teed küsida. Inimesed on minu kogemuse järgi selles mõttes väga abivalmis.
Põhiline tänavate süsteem on väga loogiline ja linn on piirkondadeks jagatud põhiliselt selle järgi. Tänavad kulgevad põhja-lõuna ja ida-lääne suunas. Omamoodi erand on West Village ja Greenwich Village, kus tänavad kulgevad ka diagonaalselt. Täielik kurioosum on see, et ühel tänavanurgal ristuvad seal West 4th St ja West 10th St. See orienteerumiseks ikka päris segane piikond. Samamoodi on üsna segane piirkond Harlem, kus enamus tänavaid ja avenüüsid on ristitud nimedega: Martin Luther King Boulevard, Nat King Cole Walk, St. Nicholas St jne. Ja avenüüde ja tänavate numbreid seal tänavapostidel sageli ei olegi. Samas, Harlemis turiste eriti ei kohta, ehkki see pole tänapäeval enam nii kuritegelik paik nagu talle mingitest aegadest maine külge jäänud on. Harlem on hoopiski üks ehedamaid NY piirkondi (enamuses afroameerika elanikkonnaga).

Niisama tähelepanekud. Meeletult palju on linnapildis näha laser hair removal salonge ja computer aid kuulutusi. Ja muidugi,  guitar lessons. Päris palju on joogasalonge, kuulusi a la “õpi mediteerima”. West Village’is eriti on igasuguseid psychic reading variante. Sageli on saadaval Man With a Van.  Ja tänavamuusikuid on palju, sageli väga head mängijad, näiteks võib kuulda lihtsalt, kuidas keegi kütab  tänavanurga peal “Donna Lee”-d. Palju on ka vegan kohvikuid. Kohv on siin tavaliselt päris jube, enamustes kohtades, seda enam, et ma valin kohvikuid sageli selle järgi, kas tasuta WIFI on. Internetiga on jama tegelikult, kohvikutes eeldatakse, et võtad netti minnes kohvi ka jne, aga see on kallis lõppkokkuvõttes. Linnas on paljudes parkides tasuta WIFI, aga siis peab aku laetud olema.

Jubedalt häirib see ühekordsete nõude majandus – ime et nad viskit pabertopsikutest ei joo. Päris imelik on ju osta kohvikust mingit 50-kroonist kooki ja süüa seda plassmasskahvliga nutsaku seest! Kes selle peale tuleks?? Aga selline asi võib siin täiesti vabalt juhtuda.

Newyorklasi ei üllata mitte miski. Nad on kõike näinud. Anything is possible in NY