Monday Night Jazz @ Spike Hill: Snafu

Snafu @ Spike Hill

Walked by from Spike Hill (Bedford Av at N7th) yesterday and discovered they have a good Monday night jazz program there – the band playing at the moment was called Snafu. The arrangements and compositions were really enjoyable and the lineup sounded kind of fresh -  alto (Loren Stillman), trombone, solidbody electric guitar, a really grooving electric bass, drums. Heard so many great ideas there. The band leader was Tim Ziesmer, the guitar player and composer. You could hear him being a composer in his playing – ideas were so well thought out and cultivated with care.
But New York really seems to need more jazz audiences. So often people don’t  even find their way to all the free shows that are happening all over the city. And these musicians here really care about music and are actually a joy to be heard.
In Estonia, I think many musicians can get away with playing almost anything and still get some recognition. Weird, here so many people play just ridiculously good, go almost unnoticed and hardly make any money at all. Another funny thing is that these musicians here seem to be on a way less of an ego trip as well .

Mõtisklusi meestest ja suhetest

West Village

Kõikidest nendest üksikutest inimestest, keda ma siin kohtan, on mulle on jäänud mulje, et siin ei ole eriti kombeks pikemaid suhteid luua – need ei kipu siin lihtsalt kaua vastu pidama. Liiga palju inimesi ja ahvatlusi, lisaks on peaaegu kõik tugevad individualistid. Ja vallaline olla on siin väga mugav, kerge ja lõbus.

Sellepärast ongi linnas nii palju vananevaid üksikuid inimesi, kes pole kunagi abielus olnud. Seevastu on paljudel hoopis koerad, ehkki New York pole just mingi koera-paradiis. Siiski, koeri on meeletult palju, ja tegemist on kallite ja  keeruka hingeeluga tõukoertega, kelle eest hoolitsemine on lõpuks üks elu keskseid teemasid.
Mulle on jäänud ka mulje, et see NYs on väga põnev gay-scene. Teatud piirkonnas on neid lihtsalt nii palju, kuulu järgi on nad enamus ääretult seiklushimulised ja vabameelsed, nii-et tegevust jätkub lõputult. Ka lesbisid olevat palju, Time Out NY loetleb terve rea lesbi-klubisid. Aga ma pole ise vist küll veel ühtegi lesbit näinud. Ei teagi, kuidas neid ära tunda?

Mulle hakkas üks poiss veitsa meeldima – iroonilisel kombel ainuke kõikidest nendest meestest, kellega ma väljas olen käinud, kellel pole eriti raha mulle välja teha (vaene noor muusik on). Aga muidu on temaga nii tore – spontaanne romantika Ja siis figureerib ka veel üks teine huvitav tegelane, kes minu arvates minu jaoks liiga vana. Aga muidu väga intrigeeriv kuju. Tobe on see, et mehed, kellel on raha, kipuvad olema liiga vanad ja vastupidi. Noored on vaesed ja ilma kogemusteta, vanad on liiga vanad ja vahepealsed on hõivatud karjääri tgemisega . Mul tekib päris huvitav küsimus, kas ma olen ka raha poolt ära meelitatav, nagu naistele sageli ette heidetakse. Praegu mul pole enamasti näiteks raha väljas käies ise enda eest maksta . Niisiis, sellel teemal targutada on üks asi, aga praktika hoopis huvitavam. Praegu ei saagi täpselt aru. Ma arvan tegelikult ise, et kui juba küsimused tekivad, ju siis on mõlemad variandid valed.

John Ellis Group @ Solo Kitchen Bar

John Ellis Group @ Solo Kitchen Bar

Seems like Solo Kitchen Bar is a great place to hear jazz on Sundays – this time it was John Ellis Group playing, really amazing band, sounded great. Finally got to hear Tim Collins on vibraphone, loved it, especially his phrasing. . One of the highlights of the night was certainly when they played Do You Know What It Means To Miss New Orleans. I got to thinking that laid back and bluesy vibes playing must be one of the sexiest things ever But the band was still missing Grant Green for that tune . Yeah, and besides being an amazing tenor player, John Ellis is a really brilliant composer as well, heard a lot of great original tunes that night.

3 Cohens Sextet @ the Village Vanguard

Went to the Vanguard again, to hear 3 Cohens Sextet (Anat on clarinet and tenor sax, Yuval on soprano sax, Avishai on trumpet). Incredible synergy . Really liked Aaron Goldberg on piano and Greg Hutchinson on drums as well.

Elust Williamsburgis

Vaade East Riveri äärest, 4 minutit kõndimist kodust

Kõige toredam asi Williamsburgis elamise juures on mugav asukoht – elan Bedford Avenue metroopeatuse juures, kust rong sõidab Union Square’i 5-6 minutit. L-liin on kiire ja vähemalt kuni minu peatuseni alati usaldusväärne. Öösiti hea koju tulla. Village Vanguardi jõuan kodust umbes 20-30 minutiga. Bedford Av ise on ka päris tshill koht, väga palju poode, eriti vintage riideid, restorane, kunstigaleriisid, lahedaid inimesi liikvel. Ma saan aru küll, miks need vintage riided siin nii hinnatud on. Asi on selles, et kui osta riideid Urban Outfittersist või H&M’ist siis on väga tõenäoline, et keegi tuleb sama pluusi või seelikuga varsti tänaval vastu. Piirkonnas elab palju hispaaniakeelseid tegelasi ja mida rohkem south side’i poole liikuda, seda rohkem juute. Ja meeletult palju prantslasi on suveks siia tulnud. Ja rootslasi ka üksjagu näha. See piirkond on euroopa suveturistide seal päris popp. Mind paneb üllatuma see, kuidas kõik on siin muusikud või DJd – alati kui kuulen kellegi vestlusi pealt (juhuslikult), räägitakse mingitel taolistel teemadel. Kõik on siin muusikud, modellid, kunstnikud -  ja töötavad muidugi ettekandjate ja baarmenidena.

Mõnikord hommikuti ärgates näen aknast oravaid. Prussakaid pole rohkem kordagi näinud peale selle ühe korra. Küll aga nägin hiirt. Must poiss Shan, korterikaaslane, kes mulle hullult närvidele on käinud, kolib varsti välja. JEE. Tüüp võttis duši alla raadio kaasa ükspäev. Kraanist tuleb muidu hästi mõnus pehme vesi, mõjub nahale hästi. Avastasin, et hea viis ümbruskonnaga tutvuda on jooksmas käimine. Kuigi mugavam on minna lähedal olevale staadionile. Et ei peaks asfaldi peal jooksma.

Väga totter on see, et hinnad on Williamsburgis kõrgemad kui Manhattanil, vähemalt minu ümbruskonnas.  Ei ole 3.50-dollarilist odavat hiinakat ega dollarilisi hot doge. Kõige populaarsem kohvik – Oslo. Peaaegu kõik kohviteadlikud inimesed võtavad kohvi sealt. Mina käin seal põhiliselt internetti varastamas. Kohvi teen kodus – palju odavam tuleb… Söökidest olen avastanud, et üks kasulikumaid variante on kodus tehtud kaerahelbepuder. Siin on muidu päris raske normaalset ja odavat sööki leida, seda enam, et Eestis oli minu lemmik asi must leib, mida siin nagunii ei ole. Aeg-ajalt käin Toomase pool Chelsea’s, ta pakub alati head kasulikku sööki ja tutvustab mulle oma laiast vinüülikogumikust diskoklassikat – 70ndatest tänapäevani. Sellist informatsiooni ma ise küll kusagilt ei leiaks…

Muidu linnas ja metroos liikudes ma kaarti enam kaasas ei kanna. Ja kõrgem pilotaaž metrooga sõitmisel on see, kui minna vastavalt vajadusele kas rongi ette või taha otsa – olenevalt sellest, kummale poole tänavatele pärast vaja väljuda. Ilmad on siin palavaks läinud. Kõik räägivad, et see pole veel midagi..

BMI/Jazz Composers Workshop Annual Concert @ Christ & St. Stephen's Church

Last night I checked out the annual BMI/Jazz Composers Workshop (for big band, performed by New York Jazz Orchestra) concert @ Christ & St.Stephen’s Church (W 69th St), which featured some of last season’s best work. It was nothing out of this world as I was hoping it to be. But the most interesting piece that was nominated, in my opinion also, Sara Jacovino’s Mental Block, won – the Charlie Parker Composition Competition. One of the judges couldn’t make it so they just took Rufus Reid from the audience to fill in.
As composers go, I think there are some really good ones in Estonia. I got reassured on that.

BMI/Jazz Composers Workshop Annual Concert @ Christ & St. Stephen’s Church

Last night I checked out the annual BMI/Jazz Composers Workshop (for big band, performed by New York Jazz Orchestra) concert @ Christ & St.Stephen’s Church (W 69th St), which featured some of last season’s best work. It was nothing out of this world as I was hoping it to be. But the most interesting piece that was nominated, in my opinion also, Sara Jacovino’s Mental Block, won – the Charlie Parker Composition Competition. One of the judges couldn’t make it so they just took Rufus Reid from the audience to fill in.
As composers go, I think there are some really good ones in Estonia. I got reassured on that.

Femi Kuti @ Prospect Park and Vardan Ovsepian with Tim Miller @ 55 Bar

Prospect Park hang

Went to hear music @ Prospect Park again – this time it was Femi Kuti (and the Positive Force), the saxophone-playing and singing son of the legendary father of afrobeat, Fela Kuti. Warmed up by Melvin Gibbs (bass) with the group Elevated Entity. What a great hang at Prospect park, these days. So much weed in the air – summer is here, finally. It was fun to see all those black ladies in bright colorful robes. None of  that in Estonia. There might be jazz, occasionally, but no afrobeat and no black ladies .  I liked both bands a lot this time, great vibe. Too bad I didn’t donate at the gate, but hope they’ll keep it great despite of that.

Afterwards I went to 55 Bar to hear the Armenian piano player Vardan Ovsepian who actually had Tim Miller in the band. They say if you want to fill a house, call in Tim Miller, because all the guitar dorks will show up. I guess it worked. Tim Miller has a great overdrive sound, I can’t believe it comes from the Boss pedal that’s on the stage. That must be a trick to fool the guitar dorks. I liked everything again, but not so much the fact that there were vocals in the band – I just can’t help not being into jazz vocals that much. It’s so rare when that makes anything better. This time maybe flugelhorn would have been the perfect thing instead. Just my taste – I know lots of people only really listen to vocals and take everything else as background music.

Kogu tõde tööotsingutest New Yorgis

Washington Sq

Töö otsimisele lähenetakse siin laialt vaadates kahte moodi – craigslisti kaudu kuulutustele vastates – st oma resume‘sid laiali saates, või siis, ise kohale minnes. Kuulutustes sageli aadressi kohale minekuks ei ole, aga kui on, siis on ilmselgelt eelistatud variant ise kohale minna. Resume‘sid saates võib loota, et nad kutsuvad mingi aeg intervjuule. Minu kogemuse järgi on see võimalus 1:25, ehk et iga saadetud 25 kohta tuleb üks intervjuu. Aga ma ei kujuta ette kui palju inimesi siis tegelikult igale kuulutusele reageerib, sest intervjuudele tuleb samuti vähemalt 8 (üks kehvemaid kohti, kus ma intervjuul käisin) kuni lõpmatult palju inimesi (üks ässamaid kohti). Olukord on lihtsalt naeruväärne. Isegi McDonaldsi karjääri tahavad praegu paljud. Sattusin sinna ükskord täpselt tööintervjuude ajaks, kohal oli 5 inimest. Ja neil need intervjuud seal vist mitu korda nädalas, kui mitte iga päev. Isegi seda tööd kõigile ei jätku.
Minu arvates kõige efektiivsem meetod (nii ma ise leidsin 4 reaalset asja) on kuhugi sisse astuda, naeratada ja tööd küsida. Piinlik öelda, aga kui mõtlema hakkan, siis olen natuke valiv ikkagi olnud töö suhtes – selle mõttega, et kui arvestada, et seda tuleb mõnda aega teha, siis peaks ikkagi enam-vähem normaalne tunne olema. Niisiis nendest senistest võimalustest ma alles praegu leian, et see, mis ma sain on okei. Töötasin mõnda aega West Village’is ühes itaalia restoranis mingite india või pakistani bosside juures – need on parajad orjapidajad (arvatavast neil vaja kasumist mitu küla sugulasi ära toita). Aga tollest tööst ma nii kergesti loobuma vist küll poleks pidanud, väga rumal samm on ju vanasse kaevu sülitada enne kui uus valmis… Lihtsalt ma leidsin selle esimese otsimise õhtupoolikuga ja arvasin, et nii kergelt asi käibki. Tegelikult mitte. Kui midagi leiad, siis praegustel aegadel tuleks õnnelik olla ja korralikult tööd teha.
Minnes kohale, naeratades, küsides tööd on mul sageli olnud õnne sattuda õigete inimeste peale – see on võibolla isegi kõige tähtsam osa asjast. Aga kõige rumalam faktor, mis minu kahjuks räägib, on see, et mu resume ikkagi totaalselt vale pole (kuigi päris julgelt liialdatud on see küll) ja sealt on näha, et suht äsja tulin. Ja et on arvata, et suht varsti lähen tagasi ka. Ainult mingid odavad kohad on nõus võtma endale paariks kuuks ilma kogemusteta mittekohalikku. Ja selliste tööde puhul pole pabereid nii väga vaja. Vähemalt need variandid, mis ma olen leidnud on kõik olnud võimalikud ka mustalt. Aga jah, üldiselt lõppevad vestlused stiilis don’t call me, I”ll call you. Ehk siis if we need you, we’ll call you.
Aga bottom line on see, et praegu on ka nii paljud ameeriklased töötud, paljud kohalikud otsivad tööd. See on tõesti raske. Ma tean paljusid, kes otsivad juba kuude viisi.  Ootaksin huviga teiste inimeste kogemusi – äkki kellelgi on olnud rohkem õnne?
Igatahes seda ma võin küll väita, et kui inglise keelt kah veel eriti ei oskaks, siis poleks praegustel aegadel eriti mõtet üritada – sest pmst konkureerid ikkagi kohalikega.

AlasNoAxis @ Public Assembly, Williamsburg

AlasNoAxis @ Public Assembly

The first band in the triple bill featured Hilmar Jensson on guitar, Andrew D’Angelo on alto, Chris Speed on tenor, Peter Evans on trumpet,  Jim Black on drums – line-up pretty close to AlasNoAxis, but this band sounded much more heavy – Hilmar Jensson and Jim Black holding a thick heavy groove and the horns burning on top of it most of the time. It was a good band, no doubt, but I guess I’m one of those new age people who feel heavy metal is bad for my system . Didn’t hear much of the second band (guitar-violin duo), because went to check out Zebulon a couple of blocks away. What I heard there for the 5 seconds I dared to go in for was quite horrible. Some avantgarde saxophone duo hitting the highest notes possible – that was pretty scary ( I’m sure it was all great in the context, of course). Actually Eivind Opsvik’s Overseas band was supposed to play there but they planned to start a little later – exactly the same time as AlasNoAxis at Public Assembly, just to make people choose, I guess .
But AlasNoAxis (Jim Black on drums, Chris Speed on tenor, Hilmar Jensson on guitar, Skuli Sverisson on bass) was great, very interesting music (they have a new album out). And Public Assembly really does have good sound, just as they keep saying, but once again, better to bring along some earplugs.