Mõtisklusi meestest ja suhetest

West Village

Kõikidest nendest üksikutest inimestest, keda ma siin kohtan, on mulle on jäänud mulje, et siin ei ole eriti kombeks pikemaid suhteid luua – need ei kipu siin lihtsalt kaua vastu pidama. Liiga palju inimesi ja ahvatlusi, lisaks on peaaegu kõik tugevad individualistid. Ja vallaline olla on siin väga mugav, kerge ja lõbus.

Sellepärast ongi linnas nii palju vananevaid üksikuid inimesi, kes pole kunagi abielus olnud. Seevastu on paljudel hoopis koerad, ehkki New York pole just mingi koera-paradiis. Siiski, koeri on meeletult palju, ja tegemist on kallite ja  keeruka hingeeluga tõukoertega, kelle eest hoolitsemine on lõpuks üks elu keskseid teemasid.
Mulle on jäänud ka mulje, et see NYs on väga põnev gay-scene. Teatud piirkonnas on neid lihtsalt nii palju, kuulu järgi on nad enamus ääretult seiklushimulised ja vabameelsed, nii-et tegevust jätkub lõputult. Ka lesbisid olevat palju, Time Out NY loetleb terve rea lesbi-klubisid. Aga ma pole ise vist küll veel ühtegi lesbit näinud. Ei teagi, kuidas neid ära tunda?

Mulle hakkas üks poiss veitsa meeldima – iroonilisel kombel ainuke kõikidest nendest meestest, kellega ma väljas olen käinud, kellel pole eriti raha mulle välja teha (vaene noor muusik on). Aga muidu on temaga nii tore – spontaanne romantika Ja siis figureerib ka veel üks teine huvitav tegelane, kes minu arvates minu jaoks liiga vana. Aga muidu väga intrigeeriv kuju. Tobe on see, et mehed, kellel on raha, kipuvad olema liiga vanad ja vastupidi. Noored on vaesed ja ilma kogemusteta, vanad on liiga vanad ja vahepealsed on hõivatud karjääri tgemisega . Mul tekib päris huvitav küsimus, kas ma olen ka raha poolt ära meelitatav, nagu naistele sageli ette heidetakse. Praegu mul pole enamasti näiteks raha väljas käies ise enda eest maksta . Niisiis, sellel teemal targutada on üks asi, aga praktika hoopis huvitavam. Praegu ei saagi täpselt aru. Ma arvan tegelikult ise, et kui juba küsimused tekivad, ju siis on mõlemad variandid valed.