New Yorgis on veel soe

Viimased paar päeva suisa T-särgi ja plätade ilm Vähemalt julgete jaoks. Ma hullult kaifin – ei saa fotokat käest ära panna linna peal – nii ilusad sügise värvid on…  Elan nüüd Prospect Park’ile väga lähedal – käisin ükspäev jooksmas, tegin pargile tiiru peale suisa .

Põhiliseks rongiks on nüüd F. Pole kõige hullem sugugi mitte. Senimaani on IGA päev päike paistnud!

Väike Lakewoodi trip

Aga need olid vinged vennad, mängisid Take the A-Train'i tantsuks

Sattusin huvitaval kombel laupäeval linnast välja – läksin Hanna-Liina Võsaga Lakewoodi Eesti Majja  kaasa – seal pidi kohalike eestlaste tuluõhtu toimuma ja Hanna-Liina läks esinema. Tasuta õhtusöök ja väike seiklus linnast väljas, miks mitte, mõtlesin ma Sõitsime kõigepealt rongiga Tarrytowni, seal võeti meid ässade auto peale ja siis üle silla New Jersey’sse Lakewoodi. Söögid olid suht head. Ja ma võitsin loteriiga mõnusa valge sooja teki (mida mul oli täiega vaja!). Aga muidu oli kogu ürituses minu jaoks midagi südantlõhestavalt kurba. Ma vist ei ole nii palju vanu inimesi kunagi korraga näinud? Aga asi pole lihtsalt vanaduses endas – mulle tundub, et vanadus on võimas asi, nagu nooruski ja igaüks jõuab sellesse aega isemoodi, erineva energiaga. Ja ma ei tea, miks see üritus mind seal kurvaks tegi. Tekitas sellise tunde, et elu on ikka julm. Eriti nende vastu, kes sellest aru ei saa. Ja me keegi ju ei saa.