Jälle üks väga kummaline kohtumine

Union Sq

Jälle üks täiesti imelik juhtum. Jätkasin vahepeal oma tööotsinguid vahelduseks telefoni teel, helistasin lihtsalt kohti läbi. Ei midagi erilist, tavaline rutiinne tegevus. Aga järgmine päev, üks tüüp helistas lambist tagasi – öeldes, et tahab aidata. Mõtlesin, et okei, miks mitte. Leppisime kokku, et kohtume 15th St ja 4th Av nurga peal, ta võtab mu resume ja püüab oma tuttavate kaudu midagi leida. Päris kummaline – täiesti normaalne väga tark ja huvitav inimene oli. Tal olevat tekkinud mingi imelik sisetunne, kuna mu hääl telefonis meenutavat talle kedagi tuttavat, keda ta ükskord ei aidanud, kuigi oleks võinud. Alguses läksime Union Square Starbucksi kohvi jooma, pärast sõime sealsamas WholeFoods marketis sushi’t ja veel hiljem uuesti Pret-a-Manger’i kohvi jooma – rääkisime 5 1/2 tundi juttu. Miskipärast oli nii inspireeriv kohtumine. Ta on arvutiteadlane, türgi juurtega ameeriklane, praegu õpib ülikoolis ja töötab ühes heas restoranis – minu esimene tõesliselt insider kontakt selles äris. Nüüd ma siis kuulsin, kuidas mu resume on täiesti valesti koostatud selle asja jaoks ja sain tõesti häid soovitusi, kuidas peaks kogu lähenemist muutma. See oli täiesti kummaline juhtum, isegi minu jaoks, kuigi ma kohtun siin pidevalt täiesti lambist väga toredate inimestega, kes mind sööma ja eriti jooma kutsuvad . Pärastpoole käisin Smalls’is kontserdil ühe teise tuttavaga (vähiarst Floridast, New Yorgis tööasjus), kellega kohtusin ükskord Blue Note’is – tema viis ka mind pärast sööma. Huvitav, kui ma mõtlen, milliste imelike juhuste najal ma kogu aeg elan, siis see tundub kummaline. Ma kunagi ei tea, mis täpselt, aga mingid juhused alati tekivad, iseeenesest.

Hmm… Ma tegin seda jälle

Manhattan

Huvitav, siin New Yorgis pole vahepeal ikka mingeid pidureid. Endalegi üllatuseks sattusin jälle otse tänavalt mingite tüüpidega baari (alguses Financial Districtis, kust hiljem liikusime Cornelia Street Cafe’sse – see päris hubane paik West Village’is) -  jõin veini ja proovisin uusi kokteile. Ma pole tegelikult varem otse baaris leti taga joonud – see on päris lahe. Natuke piinlik on ka, daamid ei tee selliseid asju ometigi. Ja joomine on ju tegelikult täitsa väsitav. Miskipärast on see vahel nii lõbus lihtsalt. Pärast käisime ühe tüübiga veel 55 Barist läbi – seal oli väga hea kontsert – David Binney, Jacob Sacks, Dan Weiss. Pidin sealt natuke enne lõppu jalga laskma, sest oli värsket õhku vaja pärast kõiki neid jooke.

Aga kuidas see võõrastega tutvumine ikkagi käib? Seekord näiteks ma lihtsalt kõndisin tänaval ja sõin jäätist, mis oli liiga suur, sulas ja tilkus sõrmedele. Siis üks abivalmis tüüp läks mulle salvrätikuid tooma… Ja saimegi tuttavaks. Sellega seoses meenub, kui olin esimest korda NYs – olin siis 15 ja ema ja vanem vend jätsid mu ühe restorani kõrvale ootama, kuni nad rendiauto toovad. Ja vahepeal lihtsalt keegi tore tegelane tõi mulle kõrvalt restoranist süüa ja juua, lubas mu eest hoolt kanda juhul kui mu pere järsku tagasi ei tulegi. Ja nagu ei olnud mingi ahistaja minu arust . Aga selliste asjadega, you never know. Õnneks mu pere ikka tuli tookord tagasi

Bill Frisell @ Village Vanguard and a little tour in the city

What’s up with the weather here? So cold! Should be almost summer now…

Met a guy, call him P,  at the Atlas internet cafe (Williamsburg) last night and he decided to come with me to the Vanguard to hear Bill Frisell. We had some time to kill before that and took a little tour in the city by car, checking out views over Manhattan from Brooklyn, driving over Williamsburg Bridge and through neigborhoods like East Village, Soho, Little Italy, Chinatown. I’ve been walking so much lately that it felt real good to explore by car for a change. But as always ended up in the West Village, walking on Bleecker St, and 7th Av… Went to hear Bill Frisell play the late set at Village Vanguard – as a Wednesday thing there was some discount for students. I’ve always wanted to hear Bill Frisell live and now I got it just letting it ring the Bill Frisell way. Real nice! And there was some classy soloing by Tony Scherr, the legendary bass player who has played with J Scofield, Maria Schneider, W Muthspiel, New York Voices etc Got great life advice from him after the concert: “Play what you like” and “Take care of yourself”. Sounds easy. If you play what you don’t like, you’ll end up doing other things you don’t like and that’ll only lead you in the wrong place anyway… Real logical. Try to remember that.

That was my alternative plan for the night, I wonder what I missed this time

The guy I was with was kind of interesting at the start and indeed very intelligent, talking smart about anything really. But what is the thing about men when they so often don’t see the difference if someone likes them as a 1) person 2) friend 3) man. It’s not at all the same thing! (Even though I’ve noticed that it might get more confusing when there’s some really good jazz playing involved). After having a couple of beers and wine with him I was quite happy to call it a night. I should try to get home earlier in the future still, staying out until 4 AM is getting tiring! Meeting people in NY is fun though.

Viies päev: Eesti maja, Fat Cat, Blue Note

Ehkki eelmine päev lõppes nii hilja, ärkasin siiski plaanipäraselt vara, et minna kella 12ks Eesti Majja – seal pidi toimuma USA eestlaste ajalehe Vaba Eesti Sõna tulevikku arutav kriisikoosolek – lugesin selle kohta Postimehest teel siia lennukis. Ei saa öelda, et oleksin veel eilsest konditsioonist päriselt toibunud kui ma kella 10 paiku internetikohvikusse hommikukohvi jooma läksin… Aga Eesti Majja jõudsin päris vara. Lahked daamid tõid kaasa rohkelt eesti stiilis singi-ja juustuvõileibu ja Dunkin’ Donutsi kohvi, bageleid, sõõrikuid ja ma kasutasin ära võimaluse kõhu täis süüa .  Koosolek ise oli pikaldane, rohkete sõnavõttudega. Märkasin, et paljud väliseestlased räägivad eesti keelt nii kummalise sõnakasutuse ja süntaksiga, et ma ei saa kohati isegi aru, mis nad päriselt öelda tahtsid – selline tunne, et terve sellesama pika jutu oleks ju võinud ära öelda paari lausega… Hea üllatus oli Jüri Estam, kes minu arust rääkis väga intelligentselt ja nüüd ma kavatsen Europarlamendi valimistel oma hääle talle anda, on kellelgi targal sellele vastuväiteid? Ajaleht ise on raskustes, kuna seda tellitakse liiga vähe… Võibolla asi selles, et sisu pole piisavalt rabav. Aga eestlus on ilus asi, isegi mina arvan viimasel ajal seda ja tahaks eesti asjade eest väljas olla kui vaja. Niisiis ma lubasin ka aidata ajalehe juures mõne asjaga.

Edasi ma kolasin natuke linna peal, olles natuke segaduses, kuhu ma järgmisena minna tahan. Käisin Gramercy parki’i juures, mis on võtmeta külastajatele kahjuks suletud ja Madison park’is, vaatasin Flatiron buildingut. Lõpuks otsustasin, et lähen käin korra kodus pead kammimas jne Kella 7PM olin tagasi linnas West Village’is, kus on põhiline jazziklubide piirkond. Minu esimene jazz celebrity spotting tänaval: Larry Grenadier kõndis oma kontrabassiga vastu:). Läksin Fat Cat klubisse, kus on suht väike,  $3 admission. Suhtlesin sealse manager‘iga ja selgus, et saab ka tasuta WIFIt kasutada, mis on siin üsna haruldane – jubedalt käib närvidele, aga tavaliselt küsitakse siin WIFI eest meeletut raha, igal sammul… Fat Cat on üldse lahe klubi, piljardi, ping pongi, male ja muude mängude laudadega suur klubi, väga mugavad suured diivanid otse lava ees jazzisõpradele nagu mina . Jazzisõpru paistab siin ikka leiduvat! Imelik on see, et ma astusin sisse ja doorman ütles, et ta tunneb mu ära, ma olevat siin varemgi käinud. Selliseid juhuseid on veel paar tükki olnud. Hmm…

Esimene bänd oli üsna jura, suhtlesin kohaliku musta aspiring writer‘i Walter’iga from the Bronx. Kõht läks tühjaks ja ma otsustasin korra väljas käia ja natuke süüa. Leidsin 7th avenue’lt väidetavalt New Yorgi parima pitsakoha, võtsin nende kuulsama variandi juustuga ja ühe Corona. Pitsal oli tõesti haruldane crust, aga minu arvates on kodus tehtud pitsa ikkagi parem. Kolasin natuke ringi, West Village on ülimalt lahe kant. Mõtlesin, et kasutan juhust ja astun läbi Blue Note’ist – et kuulata bändi koosseisus James Carter, John Medeski, Adam Rogers, Christian McBride, Joey Baron. Järjekord ukse taga oli taas pikk. Mul ei olnud reserveeringut, aga ootasin õndas teadmatuses hoopis selles järjekorras, mis oli reserveeringuga inimestele. Juhuslikult sõbrunesin jälle inimestega enda kõrval ootejärjekorras – neid oli 3, reserveeringuga neljale. Ja mina olingi siis pärast see neljas ja sain ilusti sisse . Blue Note klubina mulle nii väga ei meeldinudki, võrreldes mõnede teistega. Aga bänd oli super. James Carter mängis baritoni, tenorit, soprani, võludes sealt välja selliseid uskumatuid sounde, mida ma pole ühesti torust varem kuulnud tulevat… Päris hull tüüp, meeletu energia. Ja Christian McBride on vist parim bassimees, keda ma kunagi kuulnud olen!  Adam Rogers mulle hard bopi mängijana eriti ei meeldinudki, aga bluesi ja funki mängis jube hästi – this man can really shred the blues Jon Medeski oli väga ka super. Ja Joey Baron. Bänd oli väga väga energiline, mängisid soul jazz-hard bop-free-kaasaegset asja, näiteks tundsin ära Woody Shaw “Moontrane”‘i ja ühe Larry Youngi loo. Jõin veini ja minu toredad uued kaaslased tegid kõik välja lõpuks mulle. Ühega nendest, Patrickuga läksime edasi (tagasi) Fat Cati. Seal mängisid mingid noored kutid Juilliardist. Päris hullud tüübid. Hakkas jamsession. Trompetimängijad tulid üksteise järel ja mängisid – ja ikka korralik rida tuli!  Ja mitte ühel, vaid need trompeti-kutid lihtalt ootavad järjekorras, üks parem kui teine. Mul oli selline tunne vahepeal, I’m in heaven . Eriti vinge trummar oli ka, täiesti uskumatu soundi ja energiaga tüüp. Nimi oli John Davis.

Jõime Patrick’iga  õlut (välja tehti jälle) ja hangisime seal, ma tutvusin paari trompeti- ja  ühe tenoripoisiga ja ühe kitarristiga, kes oli kuuldavasti Ben Monderi teemas sees. Jamsession ei olnud kaugeltki mitte läbi, aga otsustasime ära minna, kell oli jälle vist juba 3-4AM. Patrick viis mu taksoga Brooklynisse Williamsburgi, otse maja ette. Ja siis oli piinlik moment, et ma ei mäletanud ta nime. Ma arvasin, et see on Philippe. Aga ehkki sellest jutust võib jääda mulje, et ta lõi mulle külge, siis üldsegi mitte. Me hoopis ajasime väga intelligentset juttu ökoloogia, kirjutamise, jazzmuusika teemadel Väga tark tüüp oli, mul jällegi vedas seltskonnaga.

Metroos kuulsin seekord häälest ära halva time‘iga saksofonimängijat, kes mängis “Freddie Freeloader”it  (teemat, over and over again).

Neljas päev – Harlem

Magasin päris kaua, sest viimasel ajal pole veel kordagi enne 2AM  koju jõudnud. Käisime Christine’iga toidupoes.  Selgus, et teistel on oma toas eraldi külmkapid (mis on vist Ameerikas tavaline) ja sellepärast köögi külmkapp nii tühi ongi.
Õhtuks oli mul kokku lepitud kokkusaamine Gordon Polatinickuga, kellega olin juba Eestist e-maili teel suhelnud, et tema jazz tours tegevusest osa võtta (http://www.bigapplejazz.com/). Õnnetuseks ajasin segi kokkusaamise koha – see muutus mitu korda ja mul jäigi lõpuks valesti meelde… Mina läksin Sheratoni, mis asub W 53rd St ja umbes 20 minutit enne kella kukkumist tuli meelde, et koht oli hoopis Apollo Theater (W125 St) Harlemis. Siis oli väike paanikamoment. Võtsin esimese hooga takso, aga sain üsna pea aru, et taksoga kuluks vist kohale jõudmiseks tunde… Meeletu liiklus. Ja siis ma võtsin A Train-i mis teadupärast viib Harlemi. Ehkki enam mitte Sugar Hilli nagu vanasti. Aga jah A Train is the quickest way to Harlem ! Ekspress. Jõudsin õigeks ajaks…
Külalisteks oli kaks bussitäit kanada õpilasi (mingist kooli jazzbandist). GP viis nad Harlemi ajaloolistesse kohtadesse, kus New Yorgi jazz on alguse saanud, kuid praegu täiesti unustatud. Oli nimelt teatud kohad, kus omal ajal kõik hängisid , suitsetasid, bändiliikmeid värbasid. Kokkusaamiste määramise kohaks oli tavaliselt “on the corner“, mis tähendas konkreetset tänavanurka Harlemis. Harlem on endiselt väga ehe koht, mustade rajoon, värvikas ja pulbitsev, aga mitte enam ohtlik piirkond nagu mõned aastad tagasi, seetõttu enam mitte ka eriti odav.

Käisime vaatamas tapdancer Omar’i ja tema naist, kes väikese lava peal päris metsikult tantsisid. Sealsamas kõrval asus jazziklubi St. Nick’s -  mulle tundub, et päris tuntavalt gay jazzclub! Mustade gayde jazzclub! Päris enneolematu vaatepilt, sest ma eriti ei teagi jazzmuusikute hulgas gay’sid, kuuldavasti oli Billy Strayhorn üks, aga selliseid asju tavaliselt eriti ei rõhutata ja ega vaja polegi. Aga mustad gayd? Polnud vist varem näinudki neid. Väga lahe klubi.

Tuur Kanada koolilastega sai läbi ja edasi liikusime GP-ga Harlemist Sugar Bar’i, mis asus kusagil Midtownis.  GP sugulane tähistas law-school‘i lõpetamist ja oli kutusunud mõned sõbrad välja jazziklubide tuurile. Sugar clubis esines Black Betty oma bändiga. Sõime ja jõime kreooli toite, mina võtsin krevette valge veiniga. Kreooli köök ongi NYs praegu popp, olen ma aru saanud. Mul õnnestus sel õhtul ise mitte kordagi maksta, mis on alati tore variant Kuigi Ameerikas on see raha teema pidevalt päevakorral ja inimesed jubedalt arvestavad ja rehkendavad. Paistab, et kellelgi eriti raha pole praegu.

Siis sõitisme taksoga Harlemisse tagasi, läksime Bill’s Place’i, mis tähendaski pmst otseses mõttes, et läksime Billi poole.  Bill on üks saksimees, kes reede õhtuti enda pool teeb jazziõhtuid, bring your own booze variandis. Selles samas majas oli juba 30ndatel-40ndatel hangimise ja jämmimise koht, kus tagaõues suitsetati ja tsillliti. Täpselt sama tegime ka praegu, aastal 2009 . Juba sisse astudes oli mulje maksimaalne – mängis Grant Green Complete Quartets with Sonny Clarke album. Mida veel ühele hangile minnes tahta ? Pärast hakkas bänd mängima ja see oli ka väga hea, Bill on täitsa kõva saksimees, meenutas mulle natuke Hank Mobley’t ja Coltrane’i. Vähemalt mingis osas. Vähem kompleksselt mängis, aga tunne oli ülimalt ehe ja bänd swingis kõvasti. And the drinks were plentyful , üldse oli väga lõbus. Uskumatu, et ka sel ajal on olemas kodused peod sellise live musaga. Seltskond osutus samuti väga toredaks ja ma sain kõvasti tähelepanu, see Eesti värk tundub kõigile nii huvitav ja ma ise pole ka vist eriti tüüpiline tegelane Koju jõudsin umbes 4 AM.

Hmm.. aga metroos ma vist seekord mingit uut muusikat ei kuulnudki? … Ühte india sitari mängijat nägin uuesti. Näod hakkavad varsti korduma