All the Things… New York Jazz and More

Blog of a jazz enthusiast

Posts Tagged ‘uued kingad

Veel restoranimuljeid: DJ-hostess

with 2 comments

Sex On The Beach - repertuaari kõige enam tähelepanuäratavam lööklause

Sex On The Beach - kõige enam tähelepanu äratav lööklause reklaami-repertuaaris

Eile pärast pikka päeva püüdsin õigel ajal magama minna – naljakas juhus, õues oli mingitel mehhiklastel suur fiesta, tants ja trall, võibolla mingi pulmapidu, kõrvaltoas vaatas korterikaaslane filmi ja kuna seinad on kui paberist, oleksin võinud vabalt dialooge jälgida… Ja teise korterikaaslase toas haukus koer – järjekindlalt, küllap oli tal mingi konkreetne asi hinge peal. Igatahes, ma isegi ei teadnudki täpselt, mis mind kõige rohkem magama jäämisel segas, see kolmik-kompott oli isegi kergelt humoorikas, eriti kui mul poleks olnud nii vähe aega välja puhkamiseks. Aga jah, ees ootas kolmas päev uut elustiili, mida ma nüüd viljelema püüan hakata – seekord  10-tunnine tööpostil naeratamine. Kahjuks uute kingadega – ja ma hakkasin mõtlema – 95% enesetundest põhineb jalanõudel? Igatahes enne olid mul ideaalsed lahtised sandaalilaadsed jalanõud, super mugavad, nagu polekski midagi jalas. Nüüd, kahjuks, kingad pigistavad, tulid mõned villid jne. Aga see selleks. Ehkki see päev oli igatahes suurem väljakutse kui eelmine, treenisin siiski enamuse ajast päris kasulikke oskusi – naeratamist ja rääkimist. Väga huvitav oli jälgida seda, kuidas inimesed naeratusele reageerivad – heade emotsioonide juures on märgata tuntavat ahelreaktsiooni. Ja ajaga sünnib igausuguseid uusi pick-up line‘e, mille katsetamine on ka päris lõbus… Lahe tunne on kellelegi auk pähe rääkida, et nad ikka sööma tuleksid. Ma olen selles ametis ikka päris hea, esimene pool päevast – lõuna ajal oli köök nii ülekoormatud, et kokad ei suutnud kuidagi inimesi ära teenindada. Siis ma pidin sisse joogipausi pidama minema, sest rahvast oli niigi liiga palju.

Cheap LaborSeltskond restoranis on päris kirju. Bossid on mingid hindud või pakistanlased – kui ma käin vahepeal sees, et väike drink võtta vms ja nad kohe panevad tähele, vahepeal õiendavad jne. Üks ettekandja on moetudeng Pratti instituudist,  vist ukrainlanna. Siis on veel Isabella Venezuela’st, samuti väga uus nagu mina, in training, aga ta ei viitsi ennast eriti liigutada, tuleb vahepeal ukse juurde minuga rääkima, tavaliselt just siis, kui mul parasjagu midagi huvitavat pooleli on. Muidu ta istub tavaliselt kusagil  pingi peal ja rüüpab mahla vms, vähemalt selline mulje on jäänud, eriti kiire liikumisega ta just ei ole. Siis on paar käsualust umbkeelset tüüpi, kes koristavad laudu, toovad laudadele vett ja leiba, vahetavad lauakatteid, täiendavad külmkapi ja baari varusid jne. Nad ei saa üldiselt mitte mõhkugi inglise keelest aru, see võib kohati asju päris keeruliseks teha. Siis on veel üks slaavi vms ettekandja Irina, kes on vist elus natuke pettunud, sest ta on alati kuidagi morn ja kraadile pessimistlik. Ja siis on veel üks

Igaüks unistab millestki - veel üks ilma rahata muusik

Igaüks unistab millestki - veel üks ilma rahata muusik

venelannast ettekandja, kes on USAs elanud juba päris pikalt ja räägib ameerika inglise keelt täiesti aktsendivabalt. Tema on hästi ninatark, eeldab, et tal on alati õigus. Samuti on tema arvates väga kahtlane see, kui keegi kogu aeg naeratab (mina). Siis on üks kena poiss Martin Tšehhist, baarimees, kes mulle aeg-ajalt  jääkohvi, pina coladat ja muud head kraami pakub. Ta on suur muusikasõber (120 GB iPodi-täie muusikaga minu 160 GB vastu – pole paha, ehkki muusikamaitse on tal natuke teises suunas, iPodist leidsin kuulsamatest tegijatest Tori Amost, Portisheadi, Oasist, the Verve’i, aga põhiliselt oli seal selline kraam, mida ma nii hästi ei teagi ) ja tahab minuga välja kontserdile minna, aga senimaani pole näha, et graafikud klapiksid. Ja bossid on väga kurjad, kui me temaga töö ajal juttu ajame, nii-et polegi saanud õieti tutvuda. Natuke naljakas on kusagilt kaugelt käigu pealt jälle poolelijäänud vestlust jätkata. Täna Martinit ei olnud, tal puhkepäev. Ma olin restoranis ka DJ eest, inimesed kuulsid George Bensonit, Jack Johnsoni, Erykah Badu’d, Hiram Bullockit. Aga kui aus olla, siis mulle tundub, et ma olen veits liiga intellektuaal sellise no-brainer töö jaoks.

Subway art. Kind of like Pacific islands sculptures, no?

Subway art. Kind of like Pacific islands sculptures, no?

Metroos mängis täna üks krapsakas naine akordionil Star Wars’i musa. Täitsa lahe oli. Huvitav, ma pole terve siinoleku aja jooksul mitte ühtegi eestlast näinud, ma mõtlen juhuslikult, tänaval, metroos vms kohas. Muide, ilm on siin ilusaks päikseliseks ja soojaks läinud, vahepeal on isegi palav – see kuulus niiske NY palavus.

Written by Ines

May 26, 2009 at 4:48 am

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.