All the Things… New York Jazz and More

Blog of a jazz enthusiast

Kuues päev: Arvo Pärt @ le Poisson Rouge, New York Premiere

leave a comment »

Image064Pühapäevaks olin juba päris väsinud – mõtlesin, et puhkan veidi ja jään koju… Aga – ei tulnud välja. Sirvisin viimast ajalehte Village Voice ja avastasin põneva ürituse – Arvo Pärdi Symphony No4 (“Los Angeles”) (2008) esmaettekanne Idarannikul ühes Greenwich Village’i klubis (Bleecker St) nimega le Poisson Rouge. Nende hüüdlause: Serving Art and Alcohol. Ma ei saanud minemata jätta…

Ilm oli tuuline ja jahe. Tulin metroost välja liiga kauges peatuses ja kõndisin pikalt alla mööda Bleecker Streeti, mis on väga kena tänav, kus asub palju moeärisid, kohvikuid, baare. Klubi on uus versioon legendaarsest Village Gate’ist, kus mängiti väga erinevat muusikat:  Miles Davis, Jimi Hendrix, Nina Simone, Aretha Franklin, John Cage, Schönberg, Stravinsky jpt. Praegune klubi on tunduvalt viisakam  kui endine (mis asus keldris), aga idee poolest võiks seda endiselt nimetada erinevate maailmade kohtumispaigaks, kus saab muuhulgas nautida head klassikalist muusikat tavalisest vabamas keskkonnas (absindiklaasi taga).

Kontserdi esimeses pooles tulid ettekandmisele vanemad teosed keelpillikvartetile Da Pacem Domine (2004), Psalom (1985), Summa (1977), Fratres (1977), Es sang vor langen Jahren (1984), kus ühe viiuli asemel liitus sopran. Pärdi muusika on tõesti erakordne. Ilus ja võimas nagu loodus. Ehkki muusika on ajaline kunst, tundub Pärdi muusika minevat ajast välja, kuulajal tekib ajatuse ja sügava sisemise rahu tunne. Ma kujutan ette, et selline võiks olla loodus siis, kui ei ole kõrvaltvaatajaid – avameri, mis elab enda väes ja rütmis ka siis, kui ole kedagi seda tunnistamas. Uskumatu, mida võib teha ainult kahe, kolme, nelja häälega!

Image061Symphony No.4 keelpilliorkestrile, harfile, timpanile ja löökpillidele – orkestriks oli kuulus The Wordless Music Orchestra Jeff Milarsky juhatusel. Teos oli väga mitmekesine ja huvitavate kõlapiltidega, orkestratsioon tekitas nii laia ruumilise helide spektri, et tundus nagu oleksid vaheldunud erinevad ajad ja ruumid. Ma pean tunnistama, et selles baari õhkkonnas (mulle osteti seal jälle õlut) oli raske muusikasse päris vääriliselt  süveneda ja mina eelistaksin Pärti kuulata siiski natuke lugupidavamalt, vana-kooli moodi. Ehkki tõesti lahe koht oli, mõtlesin isegi mailing-listiiga liituda.

Veel üks tähelepanek: Arvo Pärt on siin muidugi kuum nimi ja sellisel üritusel öelda, et oled eestlane tähendab kohe erilist staatust – eestlane olla oleks nagu midagi müstilist. Ja nii erilist, sügavat, poeetilist muusikat muidugi tõesti ükski ameeriklane ei suudaks luua?😀 Jajaa, see on niisama spekuleerimise mõttes öeldud…🙂 Igatahes eriti uhke tunne eestlane olla on minu meelest just Arvo Pärdi kontserdil. Ma hakkan nüüd alati käima, kui võimalus avaneb.

Metroos mängis üks päris hea vibrafonimängija ilusat unistavat muusikat. Rongi oodata oli päris mõnus.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: