All the Things… New York Jazz and More

Exploring New York City and Brooklyn jazz scene

Archive for June 10th, 2009

Ameeriklased, õlu, jooga ja eluraskused

with 4 comments

Joogastuudio

Joogastuudio

Ameerika joogatunnid on ikka naljakad küll, vähemalt seal klubis, kus mina käinud olen – enamus õpetajaid on meeletud jutupaunikud – juhendavad kogu aeg, a la feel, just feel, go deeper, more subtle jne – aga jutt on nii tihe, et see tuleb peast välja lülitada, muidu ei saa üldse midagi tunnetada 😀 Aga paras koormus on selle eest. Kahjuks mingit vaimset väge ma asja juures eriti ei tunneta. Taustaks mängib sageli muss a la Coldplay,  R’n’B joogamuusika  (- päriselt ka, selline imelik leiutis on olemas). Joogatundides on väga palju mehi. Samas ei ole ma seal kordagi näinud ühtegi mustanahalist, ei naist ega meest. Huvitav, praegu isegi ei kujuta seda kombinatsiooni ette- pole lihtsalt kunagi näinud.

Bohemia beer

Bohemia õlu

Ameeriklased ise ka eriti ei tunnista enda õlut. Enamus huvilisi kipub tavaliselt valima euroopa või mehhiko marke. Valik on siin meeletult lai – igas väiksemas toidupoes on õllekülmikud päris korralikud. Minu lemmik senimaani on üks tume õlu Mehhikost (justkui kerge vanilje maitsega) Bohemia. Üldine lemmik kõikidel on muidugi Corona. Hinnavahet ameerika ja levinud importõlledel tavaliselt ei ole, eriti poodides mitte, maksavad kõik kusagil $1.75.

Üldteada fakt on see, et leib on siin täiesti mõttetu. Seda ei ole üldse mõtet süüa, täielik vahtkummist rämps. Huvitav, mida nad sinna panevad, et see enam isegi toidu moodi ei ole?

Metroos

Metroos

Üks asi veel, mille peale ma mõelnud olen – ameeriklased ei ole minu arust kahjuks üldiselt eriti seksikad. Neil on palju teisi häid omadusi, aga seda justkui mitte. Naised ja mehed on väga sarnased. Liiga palju tühja mõtlemist ja jutustamist. Need on siin muidugi üldistused. Tegelikult on inimesi nii palju ja erinevaid, et üldistada ei tohikski. Aga püüan lihtsalt selgitada, miks mulle ameerika mehed eriti peale ei lähe.

Aga jah…  pole varem kordagi nii pikalt üksi kodust ära olnud. Vahepeal tuleb igatsus Eesti suve, perekonna, eriti väikevenna järgi :D. Aga kui võrrelda Eestit ja Ameerikat, siis siin on üks väga suur pluss – kuidagi vaba tunne on. Ei ole seda piinavat lämbumise tunnet, mida ma Eestis nii sageli tundsin, võiks öelda, et seal oli sageli mingi elupiin või kuidas seda nimetada – mingi raskus oleks justkui hingel. Siin ei ole. Põhiline negatiivne emotsioon, mis võib tekkida on närvi minek. Närvi minna on siin justkui kerge – kui keegi metroos jalus tolgendab, hispanicud kõva häälega kõrva ääres mölisevad ja muud taolised juhtumid. Aga see kõik on pigem ikkagi naljakas.
Üks teine mõte veel – sain kokku ühe eesti juurtega ameeriklasega (eesti keelt päriselt  ei räägi, aga üritab õppida, päris aktiivselt), kes rääkis oma perekonna ajaloost, kuidas tema pere 40ndatel Eestist põgenes ja mida nad pidid läbi elama, et Ameerikasse jõuda ja end üles töötada, kuidas nad kaotasid sõjas lapsi ja olid enamuse elust omavahel lahutatud. Selliseid jutte kuulates on ikka piinlik küll üldse millegi pärast muretseda. Imelik, neid asju ju kõik üldjoontes teavad, aga kui konkreetne inimene päris enda lugu räägib, siis see on väga liigutav ikkagi.

Written by Ines

June 10, 2009 at 12:28 am