All the Things… New York Jazz and More

Blog of a jazz enthusiast

Ameeriklased, õlu, jooga ja eluraskused

with 4 comments

Joogastuudio

Joogastuudio

Ameerika joogatunnid on ikka naljakad küll, vähemalt seal klubis, kus mina käinud olen – enamus õpetajaid on meeletud jutupaunikud – juhendavad kogu aeg, a la feel, just feel, go deeper, more subtle jne – aga jutt on nii tihe, et see tuleb peast välja lülitada, muidu ei saa üldse midagi tunnetada😀 Aga paras koormus on selle eest. Kahjuks mingit vaimset väge ma asja juures eriti ei tunneta. Taustaks mängib sageli muss a la Coldplay,  R’n’B joogamuusika  (- päriselt ka, selline imelik leiutis on olemas). Joogatundides on väga palju mehi. Samas ei ole ma seal kordagi näinud ühtegi mustanahalist, ei naist ega meest. Huvitav, praegu isegi ei kujuta seda kombinatsiooni ette- pole lihtsalt kunagi näinud.

Bohemia beer

Bohemia õlu

Ameeriklased ise ka eriti ei tunnista enda õlut. Enamus huvilisi kipub tavaliselt valima euroopa või mehhiko marke. Valik on siin meeletult lai – igas väiksemas toidupoes on õllekülmikud päris korralikud. Minu lemmik senimaani on üks tume õlu Mehhikost (justkui kerge vanilje maitsega) Bohemia. Üldine lemmik kõikidel on muidugi Corona. Hinnavahet ameerika ja levinud importõlledel tavaliselt ei ole, eriti poodides mitte, maksavad kõik kusagil $1.75.

Üldteada fakt on see, et leib on siin täiesti mõttetu. Seda ei ole üldse mõtet süüa, täielik vahtkummist rämps. Huvitav, mida nad sinna panevad, et see enam isegi toidu moodi ei ole?

Metroos

Metroos

Üks asi veel, mille peale ma mõelnud olen – ameeriklased ei ole minu arust kahjuks üldiselt eriti seksikad. Neil on palju teisi häid omadusi, aga seda justkui mitte. Naised ja mehed on väga sarnased. Liiga palju tühja mõtlemist ja jutustamist. Need on siin muidugi üldistused. Tegelikult on inimesi nii palju ja erinevaid, et üldistada ei tohikski. Aga püüan lihtsalt selgitada, miks mulle ameerika mehed eriti peale ei lähe.

Aga jah…  pole varem kordagi nii pikalt üksi kodust ära olnud. Vahepeal tuleb igatsus Eesti suve, perekonna, eriti väikevenna järgi😀. Aga kui võrrelda Eestit ja Ameerikat, siis siin on üks väga suur pluss – kuidagi vaba tunne on. Ei ole seda piinavat lämbumise tunnet, mida ma Eestis nii sageli tundsin, võiks öelda, et seal oli sageli mingi elupiin või kuidas seda nimetada – mingi raskus oleks justkui hingel. Siin ei ole. Põhiline negatiivne emotsioon, mis võib tekkida on närvi minek. Närvi minna on siin justkui kerge – kui keegi metroos jalus tolgendab, hispanicud kõva häälega kõrva ääres mölisevad ja muud taolised juhtumid. Aga see kõik on pigem ikkagi naljakas.
Üks teine mõte veel – sain kokku ühe eesti juurtega ameeriklasega (eesti keelt päriselt  ei räägi, aga üritab õppida, päris aktiivselt), kes rääkis oma perekonna ajaloost, kuidas tema pere 40ndatel Eestist põgenes ja mida nad pidid läbi elama, et Ameerikasse jõuda ja end üles töötada, kuidas nad kaotasid sõjas lapsi ja olid enamuse elust omavahel lahutatud. Selliseid jutte kuulates on ikka piinlik küll üldse millegi pärast muretseda. Imelik, neid asju ju kõik üldjoontes teavad, aga kui konkreetne inimene päris enda lugu räägib, siis see on väga liigutav ikkagi.

Written by Ines

June 10, 2009 at 12:28 am

4 Responses

Subscribe to comments with RSS.

  1. tere, sooviksin teie email aadressi et edastada teile avaldamis nõusolek.
    palun seda aadressile tiia@blogileht.ee

    tiia

    June 10, 2009 at 2:11 am

  2. Aga kui võrrelda Eestit ja Ameerikat, siis siin on üks väga suur pluss – kuidagi vaba tunne on. Ei ole seda piinavat lämbumise tunnet, mida ma Eestis nii sageli tundsin, võiks öelda, et seal oli sageli mingi elupiin või kuidas seda nimetada – mingi raskus oleks justkui hingel. Siin ei ole.

    Just nimelt selle pärast tahan ma Eestist ära! Ma ei osanud varem seda kirjeldada, aitäh sulle.🙂

    Priidik

    June 10, 2009 at 4:56 am

    • tänan🙂 ma kusjuures ei mõelnud Eesti kohta midagi halba – aga midagi sellist tunnevad päris paljud inimesed minu teada

      Ines

      June 11, 2009 at 11:56 am

      • Kui mulle viimati meelde tuleb, tundsin seda tunnet kuu aega tagasi, Võrust Tartu minnes sõpradega ja kõik oli mõnus. Aga muidu juhtub väga, väga harva. Tunnen nii väga puudust sellest.

        Priidik

        June 11, 2009 at 3:18 pm


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: