All the Things… New York Jazz and More

Exploring New York City and Brooklyn jazz scene

Posts Tagged ‘Blue Note

McCoy Tyner @ the Blue Note

leave a comment »

McCoy Tyner @ the Blue Note

Now I know what the word killing really means, related to music – you just die out of pleasure :D. I was in heaven, a great one. Incredible. The real McCoy Tyner experience 😀 ! It reminded me of Coltrane’s Live At Birdland album, which was the original inspiration for me to come to New York – to see if there still is that kind of energy here. That totally made it to me.  And it was on my birthday. So cool.

With Gerald Cannon on bass and Eric Kamau Gravatt on drums and special guest Gary Bartz on alto & soprano saxophone.

Written by Ines

December 4, 2009 at 8:06 pm

Dave Holland, Chris Potter, Jason Moran and Eric Harland @ the Blue Note

with one comment

Jason Moran, Chris Potter, Dave Holland, Eric Harland @ Blue Note

Jason Moran, Chris Potter, Dave Holland, Eric Harland @ Blue Note

Ha-haa, I guess the names speak for themselves :D. And not just another all-star band, they connected really well. Their last set in the Blue Note, that was a long one – I think they actually played for 2 hours.  I liked a Jason Moran composition a lot. How could I hear that tune again?

Written by Ines

September 14, 2009 at 12:30 pm

Viies pĂ€ev: Eesti maja, Fat Cat, Blue Note

with 2 comments

Image046Ehkki eelmine pĂ€ev lĂ”ppes nii hilja, Ă€rkasin siiski plaanipĂ€raselt vara, et minna kella 12ks Eesti Majja – seal pidi toimuma USA eestlaste ajalehe Vaba Eesti SĂ”na tulevikku arutav kriisikoosolek – lugesin selle kohta Postimehest teel siia lennukis. Ei saa öelda, et oleksin veel eilsest konditsioonist pĂ€riselt toibunud kui ma kella 10 paiku internetikohvikusse hommikukohvi jooma lĂ€ksin… Aga Eesti Majja jĂ”udsin pĂ€ris vara. Lahked daamid tĂ”id kaasa rohkelt eesti stiilis singi-ja juustuvĂ”ileibu ja Dunkin’ Donutsi kohvi, bageleid, sÔÔrikuid ja ma kasutasin Ă€ra vĂ”imaluse kĂ”hu tĂ€is sĂŒĂŒa :).  Koosolek ise oli pikaldane, rohkete sĂ”navĂ”ttudega. MĂ€rkasin, et paljud vĂ€liseestlased rÀÀgivad eesti keelt nii kummalise sĂ”nakasutuse ja sĂŒntaksiga, et ma ei saa kohati isegi aru, mis nad pĂ€riselt öelda tahtsid – selline tunne, et terve sellesama pika jutu oleks ju vĂ”inud Ă€ra öelda paari lausega… Hea ĂŒllatus oli JĂŒri Estam, kes minu arust rÀÀkis vĂ€ga intelligentselt ja nĂŒĂŒd ma kavatsen Europarlamendi valimistel oma hÀÀle talle anda, on kellelgi targal sellele vastuvĂ€iteid? Ajaleht ise on raskustes, kuna seda tellitakse liiga vĂ€he… VĂ”ibolla asi selles, et sisu pole piisavalt rabav. Aga eestlus on ilus asi, isegi mina arvan viimasel ajal seda ja tahaks eesti asjade eest vĂ€ljas olla kui vaja. Niisiis ma lubasin ka aidata ajalehe juures mĂ”ne asjaga.

Image051Edasi ma kolasin natuke linna peal, olles natuke segaduses, kuhu ma jĂ€rgmisena minna tahan. KĂ€isin Gramercy parki’i juures, mis on vĂ”tmeta kĂŒlastajatele kahjuks suletud ja Madison park’is, vaatasin Flatiron buildingut. LĂ”puks otsustasin, et lĂ€hen kĂ€in korra kodus pead kammimas jne 🙂 Kella 7PM olin tagasi linnas West Village’is, kus on pĂ”hiline jazziklubide piirkond. Minu esimene jazz celebrity spotting tĂ€naval: Larry Grenadier kĂ”ndis oma kontrabassiga vastu:). LĂ€ksin Fat Cat klubisse, kus on suht vĂ€ike,  $3 admission. Suhtlesin sealse manager‘iga ja selgus, et saab ka tasuta WIFIt kasutada, mis on siin ĂŒsna haruldane – jubedalt kĂ€ib nĂ€rvidele, aga tavaliselt kĂŒsitakse siin WIFI eest meeletut raha, igal sammul… Fat Cat on ĂŒldse lahe klubi, piljardi, ping pongi, male ja muude mĂ€ngude laudadega suur klubi, vĂ€ga mugavad suured diivanid otse lava ees jazzisĂ”pradele nagu mina :D. JazzisĂ”pru paistab siin ikka leiduvat! Imelik on see, et ma astusin sisse ja doorman ĂŒtles, et ta tunneb mu Ă€ra, ma olevat siin varemgi kĂ€inud. Selliseid juhuseid on veel paar tĂŒkki olnud. Hmm…

Image055Esimene bĂ€nd oli ĂŒsna jura, suhtlesin kohaliku musta aspiring writer‘i Walter’iga from the Bronx. KĂ”ht lĂ€ks tĂŒhjaks ja ma otsustasin korra vĂ€ljas kĂ€ia ja natuke sĂŒĂŒa. Leidsin 7th avenue’lt vĂ€idetavalt New Yorgi parima pitsakoha, vĂ”tsin nende kuulsama variandi juustuga ja ĂŒhe Corona. Pitsal oli tĂ”esti haruldane crust, aga minu arvates on kodus tehtud pitsa ikkagi parem. Kolasin natuke ringi, West Village on ĂŒlimalt lahe kant. MĂ”tlesin, et kasutan juhust ja astun lĂ€bi Blue Note’ist – et kuulata bĂ€ndi koosseisus James Carter, John Medeski, Adam Rogers, Christian McBride, Joey Baron. JĂ€rjekord ukse taga oli taas pikk. Mul ei olnud reserveeringut, aga ootasin Ă”ndas teadmatuses hoopis selles jĂ€rjekorras, mis oli reserveeringuga inimestele. Juhuslikult sĂ”brunesin jĂ€lle inimestega enda kĂ”rval ootejĂ€rjekorras – neid oli 3, reserveeringuga neljale. Ja mina olingi siis pĂ€rast see neljas ja sain ilusti sisse :). Blue Note klubina mulle nii vĂ€ga ei meeldinudki, vĂ”rreldes mĂ”nede teistega. Aga bĂ€nd oli super. James Carter mĂ€ngis baritoni, tenorit, soprani, vĂ”ludes sealt vĂ€lja selliseid uskumatuid sounde, mida ma pole ĂŒhesti torust varem kuulnud tulevat… 🙂 PĂ€ris hull tĂŒĂŒp, meeletu energia. Ja Christian McBride on vist parim bassimees, keda ma kunagi kuulnud olen!  Adam Rogers mulle hard bopi mĂ€ngijana eriti ei meeldinudki, aga bluesi ja funki mĂ€ngis jube hĂ€sti – this man can really shred the blues 😀 Jon Medeski oli vĂ€ga ka super. Ja Joey Baron. BĂ€nd oli vĂ€ga vĂ€ga energiline, mĂ€ngisid soul jazz-hard bop-free-kaasaegset asja, nĂ€iteks tundsin Ă€ra Woody Shaw “Moontrane”‘i ja ĂŒhe Larry Youngi loo. JĂ”in veini ja minu toredad uued kaaslased tegid kĂ”ik vĂ€lja lĂ”puks mulle. Ühega nendest, Patrickuga lĂ€ksime edasi (tagasi) Fat Cati. Seal mĂ€ngisid mingid noored kutid Juilliardist. PĂ€ris hullud tĂŒĂŒbid. Hakkas jamsession. TrompetimĂ€ngijad tulid ĂŒksteise jĂ€rel ja mĂ€ngisid – ja ikka korralik rida tuli!  Ja mitte ĂŒhel, vaid need trompeti-kutid lihtalt ootavad jĂ€rjekorras, ĂŒks parem kui teine. Mul oli selline tunne vahepeal, I’m in heaven :). Eriti vinge trummar oli ka, tĂ€iesti uskumatu soundi ja energiaga tĂŒĂŒp. Nimi oli John Davis.

JĂ”ime Patrick’iga  Ă”lut (vĂ€lja tehti jĂ€lle) ja hangisime seal, ma tutvusin paari trompeti- ja  ĂŒhe tenoripoisiga ja ĂŒhe kitarristiga, kes oli kuuldavasti Ben Monderi teemas sees. Jamsession ei olnud kaugeltki mitte lĂ€bi, aga otsustasime Ă€ra minna, kell oli jĂ€lle vist juba 3-4AM. Patrick viis mu taksoga Brooklynisse Williamsburgi, otse maja ette. Ja siis oli piinlik moment, et ma ei mĂ€letanud ta nime. Ma arvasin, et see on Philippe. Aga ehkki sellest jutust vĂ”ib jÀÀda mulje, et ta lĂ”i mulle kĂŒlge, siis ĂŒldsegi mitte. Me hoopis ajasime vĂ€ga intelligentset juttu ökoloogia, kirjutamise, jazzmuusika teemadel 🙂 VĂ€ga tark tĂŒĂŒp oli, mul jĂ€llegi vedas seltskonnaga.

Metroos kuulsin seekord hÀÀlest Ă€ra halva time‘iga saksofonimĂ€ngijat, kes mĂ€ngis “Freddie Freeloader”it  (teemat, over and over again).