All the Things… New York Jazz and More

Exploring New York City and Brooklyn jazz scene

Posts Tagged ‘Jeff Ballard

Sunday @ the Village Vanguard – Guillermo Klein y Los Guachos

leave a comment »

Guillermo Klein y Los Gauchos

Guillermo Klein y Los Gauchos

Haven’t been feeling like going out in the last couple of days – but Sunday night I decided to use the last chance to hear Guillermo Klein y Los Guachos at the Vanguard. The band put together was quite impressive – besides Guillermo Klein (piano, vocals) there was Miguel Zenon  on alto sax and flute, Jeff Ballard on drums, Bill McHenry on tenor sax, Chris Cheek on baritone sax, Ben Monder on guitar, Richard Nant on percussion and trumpet, Diego Urcola on trumpet and valve trombone, Taylor Haskins trumpet, Sandro Tomasi on trombone. Everybody in the audience seemed to like Miguel Zenon on alto sax a lot, when he got to play some fiery solos on the tunes. The arrangements were very enjoyable, nice voicings and  interesting music, rhythmically. Some parts could have been performed with more fire though, I was thinking. Guillermo Klein has a really nice timbre when singing.

Finally heard Ben Monder on guitar, mostly just playing written parts though.

Written by Ines

June 8, 2009 at 3:22 pm

Esimene nädal möödas

leave a comment »

Image072Nii. Esimene nädal on läbi. Pean tunnistama, et kerge masendus on. Või väsimus? Päris hull eufooria laks on olnud terve see nädal. Raha pärast hakkab mure tekkima. Jube palju kulub seda ja tegelikult lõpmatuseni ei viitsi kokku hoida ega selle peale mõelda. Siin võiks tegevust leida lihtsalt lõputult… Aga igal sammul küsitakse raha, it’s really all about money here. Ja kui tavaliselt on selline intensiivne avastamine seoses mingi reisi või festivaliga, kestab võibolla maksimaalselt paar nädalat, siis siin ei saa see “festival” kunagi otsa! Mingi hetk ma vist lihtsalt ei jõua enam niiviisi vaimustuda. Informatsiooni on nii palju, täiesti võimatu on New Yorki isegi natukenegi “ära vaadata”. See ei lõppe kunagi otsa. Iga päev on midagi täiesti erakordset toimumas. Aga energiat peab olema sellega kaasa minna. Ja… raha. Ma ei tea, ma läheks tööle juba, aga tööluba algab juunikuust… Jajah, tegelikult ei viitsi ka enam kogu aeg võõrastega suhelda – hea meelega võtaks nüüd juba vaheduseks mõne külalise vastu, any takers?
Ma mõtlesin enne, et miks NYs inimesed armastavad enda iseloomustuseks öelda laid-back, kui nende maine on just vastupidine  – närviline ja ebasõbralik… Asi on selles, et siin on lihtsalt võimatu pikalt närviline olla – närvid läheksid lihtsalt läbi. Olla laid-back ongi ainuke võimalus :). Võimalikult vähe muretseda ja energiat kulutada.

Praegu olen väga chillis tasuta WIFIga kohas nimega Tea Lounge, mis asub Brooklynis Park Slope’is (teine lahe piirkond, tegelikult palju ehedam kui Williamsburg vist isegi). Ime, et ma selle koha üles leidsin! Aga siin mängivad Dave Allen, Mark Turner – seekord tõesti! Trummidel Jeff Ballard. Uskumatu kui hästi mängib jälle! Suur saal on pilgeni täis, arvatavasti aitab ka see kaasa, et sissepääs on “soovitava” tasu eest ($5). Tänane muusika meenutab natsa Rosenwinkeli bändi.

Written by Ines

May 13, 2009 at 1:58 am

Kolmas päev – Thursday at the Village Vanguard :)

leave a comment »

Image060Pärast hommikust kohvi läksime landlady Nancy’ga Pratt University lähedalt mööblit otsima- craigslistis oli nimelt kuulutus, curb alert, et tee ääres vedeleb tasuta mööblit ja igasugu muud kraami. Aga suure otsismise peale leidsime hoovist ainult tavalise prügihunniku. Siin on seda prügi üldse igal pool, täiesti uskumatu. Ma ei kujuta ette kui palju see riik prügi toodab, tundub et lõputult. Prügiauto käib vist iga päev ja prügikotid pannakse lihtsalt tänavale valmis. Ja neid kotte on palju! Hirmus mõeldagi.

Räägitakse, et NYs on inimesed igaüks väga omas maailmas hõivatud. Ma ei tea, ma saan siin inimestega tuttavaks igal pool. Metroos. lugedes värsket Jazz Improv ajakirja istus lihtsalt minu kõrval üks meesterahvas, andis head nõu, mida kuulama minna, võttis kotist välja terve hunniku gourmet maitsega valitud jazziplaate, rääkis kuidas ta just New Orleansist ühelt festivalilt tuleb, soovitas häid klubisid… Ja see täiesti suvaline inimene metroost. Inimesed räägivad üksteisega, ma olen metroos päris paljudega juba põgusat vestlust ajanud. Tegemist pole muidugi mingi sõprusega, aga tore ikkagi.  Eestis on lihtsalt niisama meeldiv vestlemine võõrastega üsna haruldane? Vähemalt mulle tundub. Õhtul koju tulles andis üks võõras aga usaldusväärsena tunduv poiss Williamsburgis lihtsalt niisama mulle oma väga meeldivalt lõhnava suitsu – see oli küll hea :). Don’t take candy from strangers, ma tean küll. Igatahes ei tunne ma ennast siin absoluutselt üksildasena.

Image052Väga tore oli saada kokku vanemate vana tuttava Toomasega, kellega käisime esiteks tšekkimas ühte vähemuste-poole-kalduvat-klubi Times Square’i lähedal ja siis oli meil inspireeriv vestlus Bryant Parkis igasugu maailma asjadest.  Tore rääkida eesti keeles meeldivate mõtlevate inimestega! Imelikul kombel on eestlased välismaal sageli kordades mõnusamad kui kodumaal, nagu mingi klõks käiks peas ja mingi mõttetu keerukas pilv kaoks  pea kohalt ära. Või kuidas seda seletada, see on vist pikem teema.  Rääkimata nendest, kes on elanud välismaal pikemalt. Tavaliselt on need inimesed lihtsalt palju vabamad. Õhtune Bryant Park oli  nii ilus! Viimasel ajal tekib päris sageli tunne, et maailm ise on kuidagi rõõmsamaks ja kergemaks muutunud.

Image057Siis ma otsustasin, et on aeg ka natuke jazzi hakata nautima ja võtsin suuna Village Vanguard’i, et kuulata Brad Mehldau triot. Mul polnud reserveeringut ja järjekorrad ukse taga olid meeletud. Siiski olin mina täpselt viimane, kes sisse sai. Ja kuna ma olin järjekorras oodates sõbrunenud väga toreda inglise poisi Charlie’ga, siis sai tema ka veel ikka sisse. Charlie on ka muusik, obviously :D. Brad Mehldau mängis ka täpselt nii, nagu maailm viimasel ajal tundubki olevat – lihtsalt, kergelt, mõnusalt. Väga palju oli nende trios peale nootide vaikust ja ruumi.  Mängisid nii lihtsalt… Ei mingit pretensiooni, puhas muusika. Terve pilgeni täis pakitud saal kaifis 🙂 ja Village Vanguard ise on nii tuntavalt täidetud mingist ajaloost ja vaimust, see on natuke isegi õudne. See on tugevalt tunda, kuidas seal on nii palju meeletult head muusikat mängitud. Ma konkreetselt tundsin, et Bill Evans on sealsamas õhus 😀 Selles trios jättis veel super super mulje Jeff Ballard. Ma pole kuulnud, et mõni trummar NII huvitavate ideedega  ja meloodiliselt mängiks!

Sain ka tuttavaks VV-s töötava L’ga, keda nägin hiljem ka koju tulles Williamsburgis (kõik lahedad inimesed elavadki ikkagi siin :D).

Tekkis küsimus, et mida ma siin söön. Asi on nii, et ma eriti polegi siin midagi söönud veel 🙂 See ennustus, et ma tagasi tulles 10 kg raskem olen, arvatavasti ei täitu! Sest esiteks, siin on nii palju muud teha kui süüa. Teiseks pole nagunii raha palju süüa. Hommikuti olen söönud oatmeal‘i, kohvikus ja kodus ka, ostsin ka väga head greibimahla, sojapiima, paar korda olen õlut joonud, pretzelit söönud, juustupulki, ühe korra ostsin $1.25 pizzaslice‘i.