All the Things… New York Jazz and More

Exploring New York City and Brooklyn jazz scene

Posts Tagged ‘Larry Grenadier

Viies päev: Eesti maja, Fat Cat, Blue Note

with 2 comments

Image046Ehkki eelmine päev lõppes nii hilja, ärkasin siiski plaanipäraselt vara, et minna kella 12ks Eesti Majja – seal pidi toimuma USA eestlaste ajalehe Vaba Eesti Sõna tulevikku arutav kriisikoosolek – lugesin selle kohta Postimehest teel siia lennukis. Ei saa öelda, et oleksin veel eilsest konditsioonist päriselt toibunud kui ma kella 10 paiku internetikohvikusse hommikukohvi jooma läksin… Aga Eesti Majja jõudsin päris vara. Lahked daamid tõid kaasa rohkelt eesti stiilis singi-ja juustuvõileibu ja Dunkin’ Donutsi kohvi, bageleid, sõõrikuid ja ma kasutasin ära võimaluse kõhu täis süüa :).  Koosolek ise oli pikaldane, rohkete sõnavõttudega. Märkasin, et paljud väliseestlased räägivad eesti keelt nii kummalise sõnakasutuse ja süntaksiga, et ma ei saa kohati isegi aru, mis nad päriselt öelda tahtsid – selline tunne, et terve sellesama pika jutu oleks ju võinud ära öelda paari lausega… Hea üllatus oli Jüri Estam, kes minu arust rääkis väga intelligentselt ja nüüd ma kavatsen Europarlamendi valimistel oma hääle talle anda, on kellelgi targal sellele vastuväiteid? Ajaleht ise on raskustes, kuna seda tellitakse liiga vähe… Võibolla asi selles, et sisu pole piisavalt rabav. Aga eestlus on ilus asi, isegi mina arvan viimasel ajal seda ja tahaks eesti asjade eest väljas olla kui vaja. Niisiis ma lubasin ka aidata ajalehe juures mõne asjaga.

Image051Edasi ma kolasin natuke linna peal, olles natuke segaduses, kuhu ma järgmisena minna tahan. Käisin Gramercy parki’i juures, mis on võtmeta külastajatele kahjuks suletud ja Madison park’is, vaatasin Flatiron buildingut. Lõpuks otsustasin, et lähen käin korra kodus pead kammimas jne 🙂 Kella 7PM olin tagasi linnas West Village’is, kus on põhiline jazziklubide piirkond. Minu esimene jazz celebrity spotting tänaval: Larry Grenadier kõndis oma kontrabassiga vastu:). Läksin Fat Cat klubisse, kus on suht väike,  $3 admission. Suhtlesin sealse manager‘iga ja selgus, et saab ka tasuta WIFIt kasutada, mis on siin üsna haruldane – jubedalt käib närvidele, aga tavaliselt küsitakse siin WIFI eest meeletut raha, igal sammul… Fat Cat on üldse lahe klubi, piljardi, ping pongi, male ja muude mängude laudadega suur klubi, väga mugavad suured diivanid otse lava ees jazzisõpradele nagu mina :D. Jazzisõpru paistab siin ikka leiduvat! Imelik on see, et ma astusin sisse ja doorman ütles, et ta tunneb mu ära, ma olevat siin varemgi käinud. Selliseid juhuseid on veel paar tükki olnud. Hmm…

Image055Esimene bänd oli üsna jura, suhtlesin kohaliku musta aspiring writer‘i Walter’iga from the Bronx. Kõht läks tühjaks ja ma otsustasin korra väljas käia ja natuke süüa. Leidsin 7th avenue’lt väidetavalt New Yorgi parima pitsakoha, võtsin nende kuulsama variandi juustuga ja ühe Corona. Pitsal oli tõesti haruldane crust, aga minu arvates on kodus tehtud pitsa ikkagi parem. Kolasin natuke ringi, West Village on ülimalt lahe kant. Mõtlesin, et kasutan juhust ja astun läbi Blue Note’ist – et kuulata bändi koosseisus James Carter, John Medeski, Adam Rogers, Christian McBride, Joey Baron. Järjekord ukse taga oli taas pikk. Mul ei olnud reserveeringut, aga ootasin õndas teadmatuses hoopis selles järjekorras, mis oli reserveeringuga inimestele. Juhuslikult sõbrunesin jälle inimestega enda kõrval ootejärjekorras – neid oli 3, reserveeringuga neljale. Ja mina olingi siis pärast see neljas ja sain ilusti sisse :). Blue Note klubina mulle nii väga ei meeldinudki, võrreldes mõnede teistega. Aga bänd oli super. James Carter mängis baritoni, tenorit, soprani, võludes sealt välja selliseid uskumatuid sounde, mida ma pole ühesti torust varem kuulnud tulevat… 🙂 Päris hull tüüp, meeletu energia. Ja Christian McBride on vist parim bassimees, keda ma kunagi kuulnud olen!  Adam Rogers mulle hard bopi mängijana eriti ei meeldinudki, aga bluesi ja funki mängis jube hästi – this man can really shred the blues 😀 Jon Medeski oli väga ka super. Ja Joey Baron. Bänd oli väga väga energiline, mängisid soul jazz-hard bop-free-kaasaegset asja, näiteks tundsin ära Woody Shaw “Moontrane”‘i ja ühe Larry Youngi loo. Jõin veini ja minu toredad uued kaaslased tegid kõik välja lõpuks mulle. Ühega nendest, Patrickuga läksime edasi (tagasi) Fat Cati. Seal mängisid mingid noored kutid Juilliardist. Päris hullud tüübid. Hakkas jamsession. Trompetimängijad tulid üksteise järel ja mängisid – ja ikka korralik rida tuli!  Ja mitte ühel, vaid need trompeti-kutid lihtalt ootavad järjekorras, üks parem kui teine. Mul oli selline tunne vahepeal, I’m in heaven :). Eriti vinge trummar oli ka, täiesti uskumatu soundi ja energiaga tüüp. Nimi oli John Davis.

Jõime Patrick’iga  õlut (välja tehti jälle) ja hangisime seal, ma tutvusin paari trompeti- ja  ühe tenoripoisiga ja ühe kitarristiga, kes oli kuuldavasti Ben Monderi teemas sees. Jamsession ei olnud kaugeltki mitte läbi, aga otsustasime ära minna, kell oli jälle vist juba 3-4AM. Patrick viis mu taksoga Brooklynisse Williamsburgi, otse maja ette. Ja siis oli piinlik moment, et ma ei mäletanud ta nime. Ma arvasin, et see on Philippe. Aga ehkki sellest jutust võib jääda mulje, et ta lõi mulle külge, siis üldsegi mitte. Me hoopis ajasime väga intelligentset juttu ökoloogia, kirjutamise, jazzmuusika teemadel 🙂 Väga tark tüüp oli, mul jällegi vedas seltskonnaga.

Metroos kuulsin seekord häälest ära halva time‘iga saksofonimängijat, kes mängis “Freddie Freeloader”it  (teemat, over and over again).

Kolmas päev – Thursday at the Village Vanguard :)

leave a comment »

Image060Pärast hommikust kohvi läksime landlady Nancy’ga Pratt University lähedalt mööblit otsima- craigslistis oli nimelt kuulutus, curb alert, et tee ääres vedeleb tasuta mööblit ja igasugu muud kraami. Aga suure otsismise peale leidsime hoovist ainult tavalise prügihunniku. Siin on seda prügi üldse igal pool, täiesti uskumatu. Ma ei kujuta ette kui palju see riik prügi toodab, tundub et lõputult. Prügiauto käib vist iga päev ja prügikotid pannakse lihtsalt tänavale valmis. Ja neid kotte on palju! Hirmus mõeldagi.

Räägitakse, et NYs on inimesed igaüks väga omas maailmas hõivatud. Ma ei tea, ma saan siin inimestega tuttavaks igal pool. Metroos. lugedes värsket Jazz Improv ajakirja istus lihtsalt minu kõrval üks meesterahvas, andis head nõu, mida kuulama minna, võttis kotist välja terve hunniku gourmet maitsega valitud jazziplaate, rääkis kuidas ta just New Orleansist ühelt festivalilt tuleb, soovitas häid klubisid… Ja see täiesti suvaline inimene metroost. Inimesed räägivad üksteisega, ma olen metroos päris paljudega juba põgusat vestlust ajanud. Tegemist pole muidugi mingi sõprusega, aga tore ikkagi.  Eestis on lihtsalt niisama meeldiv vestlemine võõrastega üsna haruldane? Vähemalt mulle tundub. Õhtul koju tulles andis üks võõras aga usaldusväärsena tunduv poiss Williamsburgis lihtsalt niisama mulle oma väga meeldivalt lõhnava suitsu – see oli küll hea :). Don’t take candy from strangers, ma tean küll. Igatahes ei tunne ma ennast siin absoluutselt üksildasena.

Image052Väga tore oli saada kokku vanemate vana tuttava Toomasega, kellega käisime esiteks tšekkimas ühte vähemuste-poole-kalduvat-klubi Times Square’i lähedal ja siis oli meil inspireeriv vestlus Bryant Parkis igasugu maailma asjadest.  Tore rääkida eesti keeles meeldivate mõtlevate inimestega! Imelikul kombel on eestlased välismaal sageli kordades mõnusamad kui kodumaal, nagu mingi klõks käiks peas ja mingi mõttetu keerukas pilv kaoks  pea kohalt ära. Või kuidas seda seletada, see on vist pikem teema.  Rääkimata nendest, kes on elanud välismaal pikemalt. Tavaliselt on need inimesed lihtsalt palju vabamad. Õhtune Bryant Park oli  nii ilus! Viimasel ajal tekib päris sageli tunne, et maailm ise on kuidagi rõõmsamaks ja kergemaks muutunud.

Image057Siis ma otsustasin, et on aeg ka natuke jazzi hakata nautima ja võtsin suuna Village Vanguard’i, et kuulata Brad Mehldau triot. Mul polnud reserveeringut ja järjekorrad ukse taga olid meeletud. Siiski olin mina täpselt viimane, kes sisse sai. Ja kuna ma olin järjekorras oodates sõbrunenud väga toreda inglise poisi Charlie’ga, siis sai tema ka veel ikka sisse. Charlie on ka muusik, obviously :D. Brad Mehldau mängis ka täpselt nii, nagu maailm viimasel ajal tundubki olevat – lihtsalt, kergelt, mõnusalt. Väga palju oli nende trios peale nootide vaikust ja ruumi.  Mängisid nii lihtsalt… Ei mingit pretensiooni, puhas muusika. Terve pilgeni täis pakitud saal kaifis 🙂 ja Village Vanguard ise on nii tuntavalt täidetud mingist ajaloost ja vaimust, see on natuke isegi õudne. See on tugevalt tunda, kuidas seal on nii palju meeletult head muusikat mängitud. Ma konkreetselt tundsin, et Bill Evans on sealsamas õhus 😀 Selles trios jättis veel super super mulje Jeff Ballard. Ma pole kuulnud, et mõni trummar NII huvitavate ideedega  ja meloodiliselt mängiks!

Sain ka tuttavaks VV-s töötava L’ga, keda nägin hiljem ka koju tulles Williamsburgis (kõik lahedad inimesed elavadki ikkagi siin :D).

Tekkis küsimus, et mida ma siin söön. Asi on nii, et ma eriti polegi siin midagi söönud veel 🙂 See ennustus, et ma tagasi tulles 10 kg raskem olen, arvatavasti ei täitu! Sest esiteks, siin on nii palju muud teha kui süüa. Teiseks pole nagunii raha palju süüa. Hommikuti olen söönud oatmeal‘i, kohvikus ja kodus ka, ostsin ka väga head greibimahla, sojapiima, paar korda olen õlut joonud, pretzelit söönud, juustupulki, ühe korra ostsin $1.25 pizzaslice‘i.