All the Things… New York Jazz and More

Exploring New York City and Brooklyn jazz scene

Posts Tagged ‘takso

Viies päev: Eesti maja, Fat Cat, Blue Note

with 2 comments

Image046Ehkki eelmine päev lõppes nii hilja, ärkasin siiski plaanipäraselt vara, et minna kella 12ks Eesti Majja – seal pidi toimuma USA eestlaste ajalehe Vaba Eesti Sõna tulevikku arutav kriisikoosolek – lugesin selle kohta Postimehest teel siia lennukis. Ei saa öelda, et oleksin veel eilsest konditsioonist päriselt toibunud kui ma kella 10 paiku internetikohvikusse hommikukohvi jooma läksin… Aga Eesti Majja jõudsin päris vara. Lahked daamid tõid kaasa rohkelt eesti stiilis singi-ja juustuvõileibu ja Dunkin’ Donutsi kohvi, bageleid, sõõrikuid ja ma kasutasin ära võimaluse kõhu täis süüa :).  Koosolek ise oli pikaldane, rohkete sõnavõttudega. Märkasin, et paljud väliseestlased räägivad eesti keelt nii kummalise sõnakasutuse ja süntaksiga, et ma ei saa kohati isegi aru, mis nad päriselt öelda tahtsid – selline tunne, et terve sellesama pika jutu oleks ju võinud ära öelda paari lausega… Hea üllatus oli Jüri Estam, kes minu arust rääkis väga intelligentselt ja nüüd ma kavatsen Europarlamendi valimistel oma hääle talle anda, on kellelgi targal sellele vastuväiteid? Ajaleht ise on raskustes, kuna seda tellitakse liiga vähe… Võibolla asi selles, et sisu pole piisavalt rabav. Aga eestlus on ilus asi, isegi mina arvan viimasel ajal seda ja tahaks eesti asjade eest väljas olla kui vaja. Niisiis ma lubasin ka aidata ajalehe juures mõne asjaga.

Image051Edasi ma kolasin natuke linna peal, olles natuke segaduses, kuhu ma järgmisena minna tahan. Käisin Gramercy parki’i juures, mis on võtmeta külastajatele kahjuks suletud ja Madison park’is, vaatasin Flatiron buildingut. Lõpuks otsustasin, et lähen käin korra kodus pead kammimas jne 🙂 Kella 7PM olin tagasi linnas West Village’is, kus on põhiline jazziklubide piirkond. Minu esimene jazz celebrity spotting tänaval: Larry Grenadier kõndis oma kontrabassiga vastu:). Läksin Fat Cat klubisse, kus on suht väike,  $3 admission. Suhtlesin sealse manager‘iga ja selgus, et saab ka tasuta WIFIt kasutada, mis on siin üsna haruldane – jubedalt käib närvidele, aga tavaliselt küsitakse siin WIFI eest meeletut raha, igal sammul… Fat Cat on üldse lahe klubi, piljardi, ping pongi, male ja muude mängude laudadega suur klubi, väga mugavad suured diivanid otse lava ees jazzisõpradele nagu mina :D. Jazzisõpru paistab siin ikka leiduvat! Imelik on see, et ma astusin sisse ja doorman ütles, et ta tunneb mu ära, ma olevat siin varemgi käinud. Selliseid juhuseid on veel paar tükki olnud. Hmm…

Image055Esimene bänd oli üsna jura, suhtlesin kohaliku musta aspiring writer‘i Walter’iga from the Bronx. Kõht läks tühjaks ja ma otsustasin korra väljas käia ja natuke süüa. Leidsin 7th avenue’lt väidetavalt New Yorgi parima pitsakoha, võtsin nende kuulsama variandi juustuga ja ühe Corona. Pitsal oli tõesti haruldane crust, aga minu arvates on kodus tehtud pitsa ikkagi parem. Kolasin natuke ringi, West Village on ülimalt lahe kant. Mõtlesin, et kasutan juhust ja astun läbi Blue Note’ist – et kuulata bändi koosseisus James Carter, John Medeski, Adam Rogers, Christian McBride, Joey Baron. Järjekord ukse taga oli taas pikk. Mul ei olnud reserveeringut, aga ootasin õndas teadmatuses hoopis selles järjekorras, mis oli reserveeringuga inimestele. Juhuslikult sõbrunesin jälle inimestega enda kõrval ootejärjekorras – neid oli 3, reserveeringuga neljale. Ja mina olingi siis pärast see neljas ja sain ilusti sisse :). Blue Note klubina mulle nii väga ei meeldinudki, võrreldes mõnede teistega. Aga bänd oli super. James Carter mängis baritoni, tenorit, soprani, võludes sealt välja selliseid uskumatuid sounde, mida ma pole ühesti torust varem kuulnud tulevat… 🙂 Päris hull tüüp, meeletu energia. Ja Christian McBride on vist parim bassimees, keda ma kunagi kuulnud olen!  Adam Rogers mulle hard bopi mängijana eriti ei meeldinudki, aga bluesi ja funki mängis jube hästi – this man can really shred the blues 😀 Jon Medeski oli väga ka super. Ja Joey Baron. Bänd oli väga väga energiline, mängisid soul jazz-hard bop-free-kaasaegset asja, näiteks tundsin ära Woody Shaw “Moontrane”‘i ja ühe Larry Youngi loo. Jõin veini ja minu toredad uued kaaslased tegid kõik välja lõpuks mulle. Ühega nendest, Patrickuga läksime edasi (tagasi) Fat Cati. Seal mängisid mingid noored kutid Juilliardist. Päris hullud tüübid. Hakkas jamsession. Trompetimängijad tulid üksteise järel ja mängisid – ja ikka korralik rida tuli!  Ja mitte ühel, vaid need trompeti-kutid lihtalt ootavad järjekorras, üks parem kui teine. Mul oli selline tunne vahepeal, I’m in heaven :). Eriti vinge trummar oli ka, täiesti uskumatu soundi ja energiaga tüüp. Nimi oli John Davis.

Jõime Patrick’iga  õlut (välja tehti jälle) ja hangisime seal, ma tutvusin paari trompeti- ja  ühe tenoripoisiga ja ühe kitarristiga, kes oli kuuldavasti Ben Monderi teemas sees. Jamsession ei olnud kaugeltki mitte läbi, aga otsustasime ära minna, kell oli jälle vist juba 3-4AM. Patrick viis mu taksoga Brooklynisse Williamsburgi, otse maja ette. Ja siis oli piinlik moment, et ma ei mäletanud ta nime. Ma arvasin, et see on Philippe. Aga ehkki sellest jutust võib jääda mulje, et ta lõi mulle külge, siis üldsegi mitte. Me hoopis ajasime väga intelligentset juttu ökoloogia, kirjutamise, jazzmuusika teemadel 🙂 Väga tark tüüp oli, mul jällegi vedas seltskonnaga.

Metroos kuulsin seekord häälest ära halva time‘iga saksofonimängijat, kes mängis “Freddie Freeloader”it  (teemat, over and over again).

Teine päev NYs – mul on nüüd kodu :D!

leave a comment »

image039Esimene pool päevast möödus selle tähe all, et mul õnnestus kaotada oma Metrocard! Küll ma otsisin seda igalt poolt – ei saagi aru, kuhu ta siis kadus! Otsustasin, et olen oma paberitega edaspidi organiseeritum… 😦 Iga vedelev kasutatud Metrocard ja selle reklaam tuletab meelde, kui tobe oli seda ära kaotada. Mul oli see nimelt terve kuu oma. Kuramus küll, tõesti.
Hommikupoolikul käisin hosteli lähedal asuvas Jazz at Lincoln Center’is, mille kunstiline juht on Wynton Marsalis. Lahe värk 🙂 Paistab, et neil on siin sama missioon, nagu mul EPLis kirjutades oli: “Jazz is your music, just listen” Neid inimesi võiks alati rohkem olla, kes jazzi kuulavad… Võibolla tuleksid head ajad (nagu 60ndad olid) tagasi. Siis ma läksin hostelisse lõunat sööma ja puhkama ja  Metrocardi kaotusest toibuma. Vestlesin L hostelite keti omaniku Timiga, kes seal samuti parajasti lõunat sõi ja telekaruumis puhkas. Temalt kuulsin päris palju kasulikku erinevate piirkondade suhtes, kust oleks mõttekas kodu otsida ja kust mitte. Päris oluline teema on siin peale konkreetse asukoha veel see, kas piirkond on safe. Ja minu arust üks põhilisi asju – kes seal veel elavad ja kuidas omavahel klapib.

image040

Vasakul pildil: Inimesed, kes kõik auditioni-järjekorras HBO telesarja. Optimistid on siin ikka, ma olen õiges kohas 😀

Täna päeval oli ilm tunduvalt parem!  Mingil hetkel oli isegi päike täiesti tuntav 🙂 Hakkasin tõsiselt mõtlema selle Upper West Side’i variandi peale, kus olin eile esimesena käinud, see kolavirnadega koht. Läksin sinna veelkord tagasi ja rääkisin mõlema elanikuga natuke juttu. Peale vanema mehe Bruce’i elab seal üks piloot, kes sõidab mingi väiksema lennufirmaga ringi otseses mõttes üle maailma ja on seega enamuse ajast ära. Asi tundus täitsa tore ja olin tegelikult üsna veendunud, et kolin järgmine päev sisse. Upper West Side meeldis mulle algusest peale – selline  lahe elav, samas boheemlik kant, kujutlesin, kui tore võib olla seal elada. Ja eriline üllatus oli see, et Cleopatra’s Needle, jazziklubi, kus ma eile õhtul käisin, asus sama maja keldris, natuke teise nurga alt lähenedes!
image0491Suht juhuslikult oli mul veel kokku lepitud Brooklynis üks korteri-vaatamine, millelt ma tegelikult eriti midagi enam ei oodanud… Sõitsin L-rongiga (tänu sellele rongile ongi see kant nii lähedal kõigele, eriti East Village’ile ja öeldakse, et see ongi uus East Village)  Williamsburgi ja… armusin sellesse esimese hetkega! Super koht! Nüüd ma saan aru, miks kõik Brooklynit kiidavad. Hipsterite linnaosa. Kõndisin vaimustunult mööda tänavaid edasi, olin täiesti pahviks löödud. Läksin korterisse kohale ja tegimegi diili ära, paberil ilusti kõik kirja. Mulle jättis kõik nii perfect mulje – landlady on minu arust super tore, korterikaaslased samuti. Üks on tüdruk, Christine, põline newyorklane, paari nädala pärast saab 25, ja mustanahaline poiss Shan, 21, kes on ühtlasi landlady poeg.  Seega, teise päeva õhtul kella seitsmeks, leidsingi endale kodu. Ma ei tea, kas see oli mingi hullustus, sest ma otsustasin praktiliselt järele mõtlemata. Igaljuhul läksin ma hostelisse asjade järele. Pärast tagasi tulles selgus, et olin arvuti adapteri maha unustanud ja käisin teise korra veel linnas ära. Vihma hakkas sadama ja sain läbimärjaks. Aga koju tulles oli ikka veel paras eufooria – see on lihtsalt nii lahe koht! Ja eriti kaua aega ei võtnud, kaks ööd pidin hostelis olema, teine kord 12ses toas, kus oli terve trobikond lärmakaid itaalia tüdrukuid, kes mulle päris närvidele käisid…

Metroos täna:  django-reinhardt ja jackson-5.

Mida olen ka juba teinud on takso peatamine NY moodi 🙂 päris äss tunne.  Ja veel – avastasin, et väga hea reisijuht, arvatavasti parim sarnaste seas, on Time Out New York. Ja metrooga liiklemine oli täna juba parem, naljakas on see, et mitmel korral on turistid minu käest teed küsinud. Huvitav, kas ma paistan nii tark välja. Ja kui mul tuli pähe mõte, et ma juba nii tark olen, siis avastasin hetk hiljem, et olen jälle metrooga valele poole sõitnud. Samuti on huvitav, et siin pole punasel ja rohelisel tulel eriti vahet, inimesed lähevad üle tee siis, kui saavad. See on minu stiil ka alati olnud, nii et loogiline värk.

Image059Ja uuemad muljed korterist. Siin on kuidagi külm. Praegu on aastajale muidugi ebatüüpiliselt jahe. Ja kuna mööblit ei ole, pidin ostma air-matressi, mis tegelikult väga mugav ei olegi. Nagu oleks kusagil matkal. Ja täiesti kohutavalt õhukesed seinad on, väga hästi on kuulda ülemiste naabrite sammud… Ning kohutav avastus oli hommikul, kui nägin prussakat! Oeh. Huvitaval kombel olen üksi alates eilsest tagasitulekust asjadega. Tean, et Christine on vanemate pool ja S arvatavasti koolis või oma toas, kuhu ma küll ei julge uurima minna. Igatahes on selge, et korteri põhiline võlu on see, et asub Williamsburgis 🙂 Huvitav, kui ma oleksin otsuse tegemisel kasutanud rohkem mõistust ja vähem emotsiooni, mis siis oleks saanud. Kõige rohkem häirib mind see prussakas, mida ma hommikul nägin. Raisk, seda ma küll ei tahtnud! Oot-oot. Nüüd mul tuli meelde, et kuulutuses oli märkus rentniku kohta “must love pets”. Ja kuna siin mingeid loomi pole, siis… Must huumor. Õnneks on minu tuba köögist kaugel. Ja minu tuba on nii lage, et seal küll mingeid loomi ei ole 🙂 Järgmisena peaks hakkama craigslistist tasuta mööblit otsima, aga mul on sellest korteriteemast veits siiber. Tahaks nüüd jazzi saada kah juba 😀 Hullult hea tunne oli üle pika aja oma pill lahti pakkida, hostelis ei olnud selleks lihtsalt ruumi! Nüüd on mul ikkagi oma tuba.

Praegu olen Williamsburgis ühes kohvikus (üleval pildil). Raadios mängib Rimsky-Korsakov.

Written by Ines

May 7, 2009 at 3:11 pm