All the Things… New York Jazz and More

Blog of a jazz enthusiast

Archive for May 2009

Nir Felder Quartet @ the Jazz Gallery

with 2 comments

Nir Felder Quartet @ Jazz Gallery

Nir Felder Quartet @ Jazz Gallery

Last night I finally made it to Jazz Gallery – “the most imaginatively booked jazz club in the city” “And it’s bookings are like an index of who’s getting serious out there” (New York Times), “#1 venue to hear live music in NYC” (Time Out New York). It’s really is a great place  – with no compulsory drinks (in fact, there is no bar at all, just music). The band playing was Nir Felder Quartet, with Jon Cowherd on keys, John Hebert on bass and Mark Guiliana on drums. Nir Felder seems to be one of New York’s greatest guitar talents lately, this time playing a concert with original music.

I really liked his solidbody guitar sound – very personal and suggestive, with lots of space and power in it. Actually big part of the music itself was a little bit too complicated for me to grasp in the first place – would like to hear it again sometime.

Zinc Bar

Zinc Bar

At Jazz Gallery I ran into pianist Kristjan Randalu – the only Estonian musician that I know of, residing (for some time of the year at least) in NY. It was nice to see another Estonian :D. We went to have a beer and hear a concert (of Manuel Valera Group)  later on @ Zinc Bar (West 3rd St). There was some really fast playing going on 🙂 and again a great example of American energetic kind of  drumming – Obed Calvaire. The drummers here are another world, really, I’m so impressed with it.

Written by Ines

May 30, 2009 at 1:28 am

Juhuslikud leiud: only in New York (Brooklyn)

leave a comment »

Kõndisin kodu lähedal tänaval ja nägin aknakaunistust - paistab, et keegi on Coleman Hawkinsi fänn

Ilm läks jälle kehvaks ja vihmaseks – täiesti lambist, väga kummaline, aga sellised muutused olevat NYle väga iseloomulikud.  Täna on mul vaba päev, hommikupoolikul käisin joogatunnis, pärastpoole plaanis  kontserdile minna.Praegu olen mahlabaaris (10 sekundit kodust) ja joon mahla (greibi-ananassi-peedi-porgandi-laimi-apelsini).

On my way home ran into a place called Oulu (North 4th St/Bedford Av) - guys were burnin' on some standards there. Finally, the only audience was me.

Ran into a place called Oulu (North 4th St/Bedford Av) on the way home - guys were burnin' on some standards there. Finally, the only audience was me.

Paar huvitavat juhust on olnud: üks õhtu mööda Bedford Av koju tulles, paar tänavavahet enne kodu kuulsin ilusaid jazzi-sounde, Line 6 delay-looperi soundiga kitarri, kui täpsem olla, mängimas I Hear A Rhapsody‘t. Läksin vaatama, kust see tuleb – leidsin uue klubi-baari nimega Oulu. Kutid mängisid standardeid – orel, kitarr, trummid ja tenorsaks (Brad Whiteley, Douglas Bradford, Luke, Michael Eaton). Küte oli! 😀 Mängisid Stella‘t, Here’s That Rainy Day‘d (minu soovilugu) , All or Nothing at All, All the things You Are (7 peale) , 26-2,  viimaseks looks oli väga inspireeritud versioon Inner Urge’ist. Ma oli põhimõtteliselt ainuke inimene kuulamas! Nad ütlesid, et tavaliselt võtavad seda keikat kui proovi ja lihtsalt katsetavad standardite ja taktimõõtudega. Väga lahe koht kusjuures, meenutab natuke garaaži kujunduselt (suur avatud sein-uks, kujutan ette, et suvel võib see mõnus olla), aga väga ilusti korda tehtud, uus sisustus.

One day coming home late at night I found a guitar amp in front of my house, on the street curb. I took it in and - surprise-surprise - it actually works, even has a cord attached. And not a bad amp at all, I reckon.

One day coming home late at night I found a guitar amp in front of my house, on the street curb. I took it in and - surprise-surprise - it actually works, even has a cord attached. And not a bad amp at all, I reckon.

Teine juhus: ükspäev õhtul hilja koju tulles leidsin enda kodu ukse eest tänavalt kitarrivõimendi. Tassisin sisse – ja ennäe imet, töötab! Päris hea võimendi, isegi juhe oli küljes ja puha. Hand made in USA on peale kirjutatud. Päris hästi kõlab kah. Tore ju 😀

Eile nägin tööl olles paari eestlast –  olid purjus ja ropendasid omavahel kõva häälega… Oeh, ei tekitanud koduigatsust!

Written by Ines

May 28, 2009 at 9:15 pm

Veel restoranimuljeid: DJ-hostess

with 2 comments

Sex On The Beach - repertuaari kõige enam tähelepanuäratavam lööklause

Sex On The Beach - kõige enam tähelepanu äratav lööklause reklaami-repertuaaris

Eile pärast pikka päeva püüdsin õigel ajal magama minna – naljakas juhus, õues oli mingitel mehhiklastel suur fiesta, tants ja trall, võibolla mingi pulmapidu, kõrvaltoas vaatas korterikaaslane filmi ja kuna seinad on kui paberist, oleksin võinud vabalt dialooge jälgida… Ja teise korterikaaslase toas haukus koer – järjekindlalt, küllap oli tal mingi konkreetne asi hinge peal. Igatahes, ma isegi ei teadnudki täpselt, mis mind kõige rohkem magama jäämisel segas, see kolmik-kompott oli isegi kergelt humoorikas, eriti kui mul poleks olnud nii vähe aega välja puhkamiseks. Aga jah, ees ootas kolmas päev uut elustiili, mida ma nüüd viljelema püüan hakata – seekord  10-tunnine tööpostil naeratamine. Kahjuks uute kingadega – ja ma hakkasin mõtlema – 95% enesetundest põhineb jalanõudel? Igatahes enne olid mul ideaalsed lahtised sandaalilaadsed jalanõud, super mugavad, nagu polekski midagi jalas. Nüüd, kahjuks, kingad pigistavad, tulid mõned villid jne. Aga see selleks. Ehkki see päev oli igatahes suurem väljakutse kui eelmine, treenisin siiski enamuse ajast päris kasulikke oskusi – naeratamist ja rääkimist. Väga huvitav oli jälgida seda, kuidas inimesed naeratusele reageerivad – heade emotsioonide juures on märgata tuntavat ahelreaktsiooni. Ja ajaga sünnib igausuguseid uusi pick-up line‘e, mille katsetamine on ka päris lõbus… Lahe tunne on kellelegi auk pähe rääkida, et nad ikka sööma tuleksid. Ma olen selles ametis ikka päris hea, esimene pool päevast – lõuna ajal oli köök nii ülekoormatud, et kokad ei suutnud kuidagi inimesi ära teenindada. Siis ma pidin sisse joogipausi pidama minema, sest rahvast oli niigi liiga palju.

Cheap LaborSeltskond restoranis on päris kirju. Bossid on mingid hindud või pakistanlased – kui ma käin vahepeal sees, et väike drink võtta vms ja nad kohe panevad tähele, vahepeal õiendavad jne. Üks ettekandja on moetudeng Pratti instituudist,  vist ukrainlanna. Siis on veel Isabella Venezuela’st, samuti väga uus nagu mina, in training, aga ta ei viitsi ennast eriti liigutada, tuleb vahepeal ukse juurde minuga rääkima, tavaliselt just siis, kui mul parasjagu midagi huvitavat pooleli on. Muidu ta istub tavaliselt kusagil  pingi peal ja rüüpab mahla vms, vähemalt selline mulje on jäänud, eriti kiire liikumisega ta just ei ole. Siis on paar käsualust umbkeelset tüüpi, kes koristavad laudu, toovad laudadele vett ja leiba, vahetavad lauakatteid, täiendavad külmkapi ja baari varusid jne. Nad ei saa üldiselt mitte mõhkugi inglise keelest aru, see võib kohati asju päris keeruliseks teha. Siis on veel üks slaavi vms ettekandja Irina, kes on vist elus natuke pettunud, sest ta on alati kuidagi morn ja kraadile pessimistlik. Ja siis on veel üks

Igaüks unistab millestki - veel üks ilma rahata muusik

Igaüks unistab millestki - veel üks ilma rahata muusik

venelannast ettekandja, kes on USAs elanud juba päris pikalt ja räägib ameerika inglise keelt täiesti aktsendivabalt. Tema on hästi ninatark, eeldab, et tal on alati õigus. Samuti on tema arvates väga kahtlane see, kui keegi kogu aeg naeratab (mina). Siis on üks kena poiss Martin Tšehhist, baarimees, kes mulle aeg-ajalt  jääkohvi, pina coladat ja muud head kraami pakub. Ta on suur muusikasõber (120 GB iPodi-täie muusikaga minu 160 GB vastu – pole paha, ehkki muusikamaitse on tal natuke teises suunas, iPodist leidsin kuulsamatest tegijatest Tori Amost, Portisheadi, Oasist, the Verve’i, aga põhiliselt oli seal selline kraam, mida ma nii hästi ei teagi ) ja tahab minuga välja kontserdile minna, aga senimaani pole näha, et graafikud klapiksid. Ja bossid on väga kurjad, kui me temaga töö ajal juttu ajame, nii-et polegi saanud õieti tutvuda. Natuke naljakas on kusagilt kaugelt käigu pealt jälle poolelijäänud vestlust jätkata. Täna Martinit ei olnud, tal puhkepäev. Ma olin restoranis ka DJ eest, inimesed kuulsid George Bensonit, Jack Johnsoni, Erykah Badu’d, Hiram Bullockit. Aga kui aus olla, siis mulle tundub, et ma olen veits liiga intellektuaal sellise no-brainer töö jaoks.

Subway art. Kind of like Pacific islands sculptures, no?

Subway art. Kind of like Pacific islands sculptures, no?

Metroos mängis täna üks krapsakas naine akordionil Star Wars’i musa. Täitsa lahe oli. Huvitav, ma pole terve siinoleku aja jooksul mitte ühtegi eestlast näinud, ma mõtlen juhuslikult, tänaval, metroos vms kohas. Muide, ilm on siin ilusaks päikseliseks ja soojaks läinud, vahepeal on isegi palav – see kuulus niiske NY palavus.

Written by Ines

May 26, 2009 at 4:48 am

Uued kogemused, elu on nii tore

with 2 comments

Eile käisin läbi MacDougal St. koht nimega Bar Next Door, kus mändivad alati triod – seekord Lage Lundi trio, kavas standardeid. Mulle hullult meeldib kui keegi kütab hästi standardeid (kuigi enamus inimesi, eriti muusikud, on tavaliselt standarditest väsinud). Kuulsin väga häid versioone “All the Things You Are”‘ist (LL väitis tegelikult küll, et see lugu räägib temast :D, yeah right, minust hoopis! ) ja “I’m Getting Sentimental Over You”-st. Kahjuks jäin esimesele setile veitsa hiljaks ja teiseks setiks ($10 + jook) polnud raha jääda, seee algas nagunii nii hilja – 1:30AM. Aga varsti jälle, Lage Lund mängib siin ka pidevalt. 2 teise kitarristiga sain seal tuttavaks (arvatavasti koosneski publik kitarristidest), ühe käest sain väga huvitava plaadi.

smile030Ja ma sain proovida hostessi ja ettekandja ametit keset Greenwich Village’it. Pean tunnistama, et olen loomulik talent (inimesed ütlesid) ja mulle jubedalt meeldib! Kes tuttavatest kujutaks mind ette restorani ukse ees möödakäijaid püüdmas ja sööma ja jooma meelitamas? Aga inimesed ei uskunud, et see on minu esimene päev. Kõige toredam on see, et mulle nii meeldis –  lihtsalt kõikidele naeratada, öeldes “Hello, How are you today. Would you like some brunch/dinner/ margaritas/mojitos/sex on the beach/ apple-tinis…$5 special”. See on ju iseeenesest nii arbsurdne tegevus ja midagi nii uut, et ma sain täieliku elamuse – 7 tundi järjest. Naeratamine on nimelt nakkav – kõik inimesed naeratasid vastu ja ma sain päev otsa head tuju nautida. Aga väsitav siiski, füüsiliselt.

Praegu olen ühes jaapani kohvikus (üks mu lemmikuid, 20 sekundit kodust), joon valget veini ja söön vesikressi salatit.  Ausalt ka, siin Charlie Parkeri ja Dizzy musa mängib praegu taustaks.

Written by Ines

May 25, 2009 at 2:15 am

Tööotsingud ja esimene jam

with 2 comments

Bryant Park

Bryant Park

Praegu olen jälle Bryant Park’is, siin on tasuta WIFI. Muru lõhnab  ja purskkaev vuliseb – ma olen looduses 😀 Täna otsisin päev otsa tööd (minu internship kahjuks raha sisse ei too…) ja jätsin terve hunniku CV-sid igasugustesse baaridesse ja kohvikutesse. Lõpuks ma midagi isegi leidsin, eks näis. Nüüd kui alles on ainult loetud dollarid, paistab elu hoopis teistes värvides – kui ma McDonaldsisse 1-dollarist soft ice‘i ostma läksin, mõtlesin, kas ma pmst suudaks seal töötada… Oeh. Ma üritan esialgu McDonalds’i peale veel mitte välja minna, ma ei oskaks nagunii seal neid sente –dimes, quarters, nickels jne lugeda… Muide, alguses ma otsisin tööd reaalselt enda CV-ga, aga siis ma sain aru, et ma lihtsalt pean sinna midagi juurde luuletama – nüüd uue versiooniga on hoopis lõbusam tööd otsida. Ma olen hakanud nüüd ise ka juba uskuma, et olen kohvikus töötanud :D. Jama on see, et Social Security Number’i saab alles juunis, ma ei teadnud, et see  J1 viisa juures nii on, see selgus alles SS Office’is – halb üllatus. Mitmetes kohtades jäigi tegelikult asi selle taha pidama.

Andy Arnold

Andy Arnold

Tutvusin pühapäeval Rose’is ühe kitarristiga – Andy. Eile käisin temaga jammimas. Väga tore oli, mängisime standardeid. Ta on sakslane, elanud enne seda Amsterdamis ja nüüd viimased paar aastat siin (Brooklynis). Oli inspireeriv mängida ja suhelda 🙂 Ta on kusjuures Paul Bollenbacki õpilane, väga hästi mängib. Tore kuulda kellegi kogemusi, kes on siin juba aastaid elanud, võimalusi otsinud ja leidnud ka.

Märkan, et NYs on paljudel mingid väiksed sülekoerad (tuleb meelde, kuidas väike vend ütles paariaastasena väikeste koerte kohta “koeraniru” – päris tabav termin just selliste kohta). Üldse siin on koeri palju. Muidugi on siis olemas ka koerajalutajad, võib leida päris palju kuulutusi a la:  Professional dog-walker. Ükspäev ma leidsin craigslistist kuulutuse, et tüüp maksab tunnitasu sellele, kes teda trenni tegema meelitaks. Helistasin, aga ta kadus ära kuhugi. Vist ei viitsi ikka trenni teha.

Umbes sellised kaabud

Umbes sellised kaabud

Paljud mehed kannavad väikseid kaabusid.  Aga üldiselt…  on paljud ameerika mehed väga naiste moodi – parajad latataarad ja klatšimoorid, mingi relationship issues arutamine käib kohvitassi taga. Selline mulje on jäänud lihtsalt. Kindlasti mitte kõik pole sellised muidugi, aga kipub veitsa sinnapoole.

Esimest korda pesin pesu – laundromat’is. Viisin kõik oma riided korraga pessu – nii palju mul neid siis ongi. Pole veel uusi riideid ostnud ka, hetkel ei ole raha, kuigi päris ägedaid poode on siin tõesti.

Bill McHenry band

Bill McHenry quartet @ Tea Lounge

Eile käisin Park Slope’is (Brooklynis, super lahe linnaosa minu meelest, tahaks seal ka kunagi elada!)  kuulamas Bill McHenry (saksofon) bändi, Duane Eubanks mängis trompetit, Kim Cass bassil ja Dan Rieser trummidel. Ilus poeetiline swingiv musa oli, ilma piletita kontsert jälle. Bill McHenry mängis muide pühapäeval Brad Shepikuga, sealt ma teda tunnengi, selgus, et  meil on ühine vaimustus – Kenny Dorham. Ta soovitas mulle mitmeid plaate. Väga hariv oli temaga muusikast rääkida, ta tunneb asja!

Täna ei lähe vist kontserdile, hoian raha kokku. Kuigi.. Peter Bernstein mängib ühes kohas, teises kohas Tom Harrell ja Eric Alexander. Ma ei tea, võibolla peaks ikka minema. Mul hakkab selline meeleolu tekkima, et aega küllalt, nad mängivad siin nagunii kogu aeg.

Written by Ines

May 23, 2009 at 12:48 am

Pildid: Williamsburg, Brooklyn

leave a comment »

DSCN0014

Vaata pilte: Picasa Web Album

Written by Ines

May 22, 2009 at 1:53 am

Posted in Photos

Mark Guiliana's Thing @ Rose

leave a comment »

Image163I guess you really have to come to NY to hear things like that. Intriguing compositions and incredible players, fresh and happening energy – amazing how even a fully electric band with two loud guitars can sound so clean in the music. Music that could fall into any style you wish, maybe indie jazz would be a funny term for it. And again, unbelievable drumming. Even just Mark Guiliana’s bass drum can sound like perfectly flowing dancing music. Really amazing. And again, no cover.

Written by Ines

May 22, 2009 at 1:20 am