Viies päev: Eesti maja, Fat Cat, Blue Note

Ehkki eelmine päev lõppes nii hilja, ärkasin siiski plaanipäraselt vara, et minna kella 12ks Eesti Majja – seal pidi toimuma USA eestlaste ajalehe Vaba Eesti Sõna tulevikku arutav kriisikoosolek – lugesin selle kohta Postimehest teel siia lennukis. Ei saa öelda, et oleksin veel eilsest konditsioonist päriselt toibunud kui ma kella 10 paiku internetikohvikusse hommikukohvi jooma läksin… Aga Eesti Majja jõudsin päris vara. Lahked daamid tõid kaasa rohkelt eesti stiilis singi-ja juustuvõileibu ja Dunkin’ Donutsi kohvi, bageleid, sõõrikuid ja ma kasutasin ära võimaluse kõhu täis süüa :).  Koosolek ise oli pikaldane, rohkete sõnavõttudega. Märkasin, et paljud väliseestlased räägivad eesti keelt nii kummalise sõnakasutuse ja süntaksiga, et ma ei saa kohati isegi aru, mis nad päriselt öelda tahtsid – selline tunne, et terve sellesama pika jutu oleks ju võinud ära öelda paari lausega… Hea üllatus oli Jüri Estam, kes minu arust rääkis väga intelligentselt ja nüüd ma kavatsen Europarlamendi valimistel oma hääle talle anda, on kellelgi targal sellele vastuväiteid? Ajaleht ise on raskustes, kuna seda tellitakse liiga vähe… Võibolla asi selles, et sisu pole piisavalt rabav. Aga eestlus on ilus asi, isegi mina arvan viimasel ajal seda ja tahaks eesti asjade eest väljas olla kui vaja. Niisiis ma lubasin ka aidata ajalehe juures mõne asjaga.

Edasi ma kolasin natuke linna peal, olles natuke segaduses, kuhu ma järgmisena minna tahan. Käisin Gramercy parki’i juures, mis on võtmeta külastajatele kahjuks suletud ja Madison park’is, vaatasin Flatiron buildingut. Lõpuks otsustasin, et lähen käin korra kodus pead kammimas jne 🙂 Kella 7PM olin tagasi linnas West Village’is, kus on põhiline jazziklubide piirkond. Minu esimene jazz celebrity spotting tänaval: Larry Grenadier kõndis oma kontrabassiga vastu:). Läksin Fat Cat klubisse, kus on suht väike,  $3 admission. Suhtlesin sealse manager‘iga ja selgus, et saab ka tasuta WIFIt kasutada, mis on siin üsna haruldane – jubedalt käib närvidele, aga tavaliselt küsitakse siin WIFI eest meeletut raha, igal sammul… Fat Cat on üldse lahe klubi, piljardi, ping pongi, male ja muude mängude laudadega suur klubi, väga mugavad suured diivanid otse lava ees jazzisõpradele nagu mina :D. Jazzisõpru paistab siin ikka leiduvat! Imelik on see, et ma astusin sisse ja doorman ütles, et ta tunneb mu ära, ma olevat siin varemgi käinud. Selliseid juhuseid on veel paar tükki olnud. Hmm…

Esimene bänd oli üsna jura, suhtlesin kohaliku musta aspiring writer‘i Walter’iga from the Bronx. Kõht läks tühjaks ja ma otsustasin korra väljas käia ja natuke süüa. Leidsin 7th avenue’lt väidetavalt New Yorgi parima pitsakoha, võtsin nende kuulsama variandi juustuga ja ühe Corona. Pitsal oli tõesti haruldane crust, aga minu arvates on kodus tehtud pitsa ikkagi parem. Kolasin natuke ringi, West Village on ülimalt lahe kant. Mõtlesin, et kasutan juhust ja astun läbi Blue Note’ist – et kuulata bändi koosseisus James Carter, John Medeski, Adam Rogers, Christian McBride, Joey Baron. Järjekord ukse taga oli taas pikk. Mul ei olnud reserveeringut, aga ootasin õndas teadmatuses hoopis selles järjekorras, mis oli reserveeringuga inimestele. Juhuslikult sõbrunesin jälle inimestega enda kõrval ootejärjekorras – neid oli 3, reserveeringuga neljale. Ja mina olingi siis pärast see neljas ja sain ilusti sisse :). Blue Note klubina mulle nii väga ei meeldinudki, võrreldes mõnede teistega. Aga bänd oli super. James Carter mängis baritoni, tenorit, soprani, võludes sealt välja selliseid uskumatuid sounde, mida ma pole ühesti torust varem kuulnud tulevat… 🙂 Päris hull tüüp, meeletu energia. Ja Christian McBride on vist parim bassimees, keda ma kunagi kuulnud olen!  Adam Rogers mulle hard bopi mängijana eriti ei meeldinudki, aga bluesi ja funki mängis jube hästi – this man can really shred the blues 😀 Jon Medeski oli väga ka super. Ja Joey Baron. Bänd oli väga väga energiline, mängisid soul jazz-hard bop-free-kaasaegset asja, näiteks tundsin ära Woody Shaw “Moontrane”‘i ja ühe Larry Youngi loo. Jõin veini ja minu toredad uued kaaslased tegid kõik välja lõpuks mulle. Ühega nendest, Patrickuga läksime edasi (tagasi) Fat Cati. Seal mängisid mingid noored kutid Juilliardist. Päris hullud tüübid. Hakkas jamsession. Trompetimängijad tulid üksteise järel ja mängisid – ja ikka korralik rida tuli!  Ja mitte ühel, vaid need trompeti-kutid lihtalt ootavad järjekorras, üks parem kui teine. Mul oli selline tunne vahepeal, I’m in heaven :). Eriti vinge trummar oli ka, täiesti uskumatu soundi ja energiaga tüüp. Nimi oli John Davis.

Jõime Patrick’iga  õlut (välja tehti jälle) ja hangisime seal, ma tutvusin paari trompeti- ja  ühe tenoripoisiga ja ühe kitarristiga, kes oli kuuldavasti Ben Monderi teemas sees. Jamsession ei olnud kaugeltki mitte läbi, aga otsustasime ära minna, kell oli jälle vist juba 3-4AM. Patrick viis mu taksoga Brooklynisse Williamsburgi, otse maja ette. Ja siis oli piinlik moment, et ma ei mäletanud ta nime. Ma arvasin, et see on Philippe. Aga ehkki sellest jutust võib jääda mulje, et ta lõi mulle külge, siis üldsegi mitte. Me hoopis ajasime väga intelligentset juttu ökoloogia, kirjutamise, jazzmuusika teemadel 🙂 Väga tark tüüp oli, mul jällegi vedas seltskonnaga.

Metroos kuulsin seekord häälest ära halva time‘iga saksofonimängijat, kes mängis “Freddie Freeloader”it  (teemat, over and over again).